Päev 14, ehk BEST DAY EVAAAAR! : )

28.juuni
Üks päev jäi vahele, vabandust-vabandust-vabandust. Samas, ega mul ei olnud ka eriti aega ega jaksu kirjutada pärast 10h ja 16km matkamist mägedes. Mu jalad ongi üks suur vill ja saapaid küll jalga panna ei taha.
Kuna ma olin koseni jõudes nii väsinud ja villine, siis öeldi, et ma saan bussiga minna, ainult natuke maad on vaja kõndida. Nii ma siis alustasin, kuni lõpuks sihtkohta kohale jõudes sai selgeks, et mingit bussi ei olnudki, kas pole mitte vahva. Samuta valetatakse meile pidevalt aja kohta – kui küsime, kaua veel kõndida on, vastatakse, et oh, viisteist minutit. Ja kui poole tunni pärast uuesti küsida, on ikka 15 minutit. Ja ka hommikuti öeldakse meile, et täna saate hommikusöögiks chocolate con churrost (sõõrikud kakaoga) et me kiiremini üles tõuseks. Esimene kord see töötas, kuid nüüd kõik lihtsalt naeravad irooniliselt. Me ei ole ju enam 3, et me sama valet mitu korda järjest usuks!
Täna aga on siis see suurpäev, kus meil on tunnike vaba aega šoppamiseks, internetipunktide leidmiseks ja helistamiseks. Viimane on kõige olulisem, väga tahaks koduga rääkida. Ja kohe pärast seda tuleb šoppaminem sest see on suht ainus võimalus suveniirid kaasa osta. Vaja on 7 käepaela, 2 magnetit ja 1 mingi armas asi. + hästi palju süüa, sest homme on pikk-pikk bussisõit ees ja magusavajadus kogu aeg laes.
Täna õhtul tuleb ka Kadrile sõnum saata, sest ajavahe tõttu on siis tema SÜNNIPÄEV! Hih. Kahju, et ma minna ei saa. Aga me teeme selle kõik minu sünnal tasa, mil iganes ma siis seda ka ei pea.
Täna ei ole ka igatsus niinii suur kui vahel, see on tegelikult kena. Ei ole koguaeg sellist tunnet, et kohe hakkab silmadest üle ääre ajama ja kurgus on klomp. Ma tunnen end päris hästi – mul on toredad sõbrad, me läheme varsti (3 päeva!) Hispaaniasse, kus tingimused märgatavalt paranevad ja mul on siin reisil olla veel vaid veidi üle 3 nädala ja siis saabki koju puhkama. Võib päris tore olla elades nii, et ei pea iga hommik kogu oma eluks vajalikku kraami kotti toppima ja uude kohta kolima. Ja kraanist tuleva vee joomiseks ei pea 2 tundi ootama... mmm ...
Hiljem õhtul: Nii, tänane õhtu oli GENIAALNE. Kõigepealt elasin üle tõelise ruteramomendi, kui jooksime koos Anne, Alina, Mathieu (Matthew) ja Kaylee’ga linnas ringi, püüdes 1h vaba aja jooksul jõuda nii koju helistama, pitsat sööma, suveniiripoodi ja bussi magusat kaasa ostma. Ja kujutage ette, me JÕUDSIMEGI. Noh, v.a mina helistama, aga seda ainult seetõttu, et kinnist tooni andis kogu aeg. Sellest oli kahju, aga homme räägin Iñigole, et tahan tervitada ja siis saan hoopis videotervituse edasi anda.
Aga edasi meie suurepärase õhtuga – siis oli mingi reception, kus saime lippu lehvitada, kohvi juua (!) ja tantsida. Kui „koju“ jõudsime (hetkel on selleks kool), ootas meid suur fiesta, kus sai ka väike disko maha peetud. See oli vist mu kõige lõbusam hetk kogu Ruta vältel. Ma ei tundnud koduigatsust ja koju helistades oleks lihtsalt rõõmust üles-alla hüpanud kogu aja. Homme tuleb ka mõnus, sest saame bussiga sõita hästi kaua, mis on mõnus. Ja siis tuleb meie viimane normaalne öö, edasised 2 tulevad bussis ja lennukus. Lähemegi juba Hispaaniasse!



Receptionil sõbudega tolmust põrandat uurimas : )




Reception



Gocta kose all : )



Receptionil pitsat söömas (suht rõve oli, aga PITSAAAAA!!!!)



See putukas oli ca 5-7cm pikk ja asus täpselt õhtusöögirivi kõrval. Ära minna ei saanud, sest siis oleks me kaotanud oma koha rivis (ruta-katastroof). Intsident lõppes sellega, et putukas lömastati saapatallaga.

Päev 12 ehk millal ma koju saa-a-aaaan?!?!!

26.juuni
Eile õhtul lõin tähtede konverentsile käega ja läksin magama juba enne kella 9t. Hea oli, kuni teised ka tulid ja väga kitsaks läks. Öö läbi pöörata i saaanud ilma üles ärkamata. Lisaks oli veel vaheldumisi väga külm ja väga palav (enamasti külm. Miks ma küll nii õhukese magamiskoti kaasa võtsin?!). Nüüd on veel 5 päeva kuni Hispaaniasse lähme ja sellest 2 päeva veedame veel ekstreemtingimustes. Homme peaksime oma meilid kätte saama, sellest tuleb üks masendav päev. Ja mis siis, kui nad seda kohta üles ei leia, kust meile saata? : ( Siis on küll vist natuke nutune päev, noh, niikuinii on, aga teisiti. Ainult 25 päeva on jäänud veel. Ja aeg läheb järjest kiiremini, nii et see pole midagi. Sünnipäev on ilmselt veel selline vähe masendavam, aga siis on ärasõit juba vaid 5 päeva kauguselt, nii et elame üle : ) Täna hakkame siis laskuma. Loodetavasti läheb sellega paremini kui tõusmisega, ehkki ohtusid on rohkem. Tegelikult tulev säilitada positiivsust, sest muidu on siin suht võimatu olla.
Ma oleks nagu säästurežiimil koguaeg. Olen vait ja ei emotsioonitse liiga palju, et säästa energiat ja ikka õhtuni vastu pidada. Eestis olen ma täiesti teistsugune. Ma muud ei teegi kui lollitan ja naeran. Siin ma sama nalja peale vaid muigan vaikselt. Enamasti. Vahel lähen ma lahti ja olen lõbus, kuni miski selle jälle ära rikub ja ma oma kookonisse tagasi tõmbun. Tegelikult ma ju teadsin, et see reis ei saa lihtne olema, ma lihtsalt arvasin, et mitte nii raske. Eriti vaimselt. Füüsiliselt on muidu täiesti söödav, va praegu, km-te kõrgusel. Aga hingeliselt... tahaks koguaeg nutta, but nobody likes a cry-baby.
Praegu käime ringi (üles-alla) mööda prehispanic linna Kuelap, põhimõtteliselt nagu muuseum, aga igavam, sest kõik kiviseinad on täpselt ühesugused, ilmselt oleks huvitavam, kui ma viitsiks proovida aru saada. Nüüd tahaks veel teada oma täpseid lennuaegu, et mitte lennukist maha jääda, it would suck hard, maksku kindlustus uus pilet kinni või mitte.



Kuelapi linn jm mäed.


PS, nende piltide peale, mis mu blogis on, saab klõpsata, ja siis nad lähevad hästi suureks.

Post-ruta

Üks mu sõber kirjutas facebooki nii armsa teksti, mis suurepäraselt annab edasi suurimaid nostalgiaid Rutalt, nii et jagame seda teiega : )

i'm blocked in a memory, i'm blocked in the past. images keep going through my mind. the moments that i lived are more and more vivid as i get closer to the future. i want to turn back the time, just to relive those moments, to see your smiles, hear your voices and watch your tears of joy. that first day, those last nights, from strangers to people who knew eachother, to friends and to brothers and sisters. the biggest family, the most united and probably the best that anyone could ever ask for. i just want to go back to that june 15th and start it all over, to wake up each day with the sound of the megaphone which we at first hated and now can't wake up without. i want to go back and do one of those interminable walks where there were always only 20 minutes left and where we would always find something new to talk about. i want to scream "viva la ruta" and sing "moza de ruta quetzal" and say "viva" anything but what iqs wanted us to scream. i want to say "12" again while trying to get the whole group in line for food and not get last. i want to do the pa pa pa pi ri pa and the sandia dance. i want to turn back time and relive each moment all over again as if it were my last.

i miss you all. RQ 11



Alina Radoi


PS. ma olen viimasel ajal niii laisk olnud, luban seda viga kiirelt parandada : )