Päev 11 ehk issandjumal, siia ma suren

25.juuni
Täna oli mägironimise päev. Valisin kõige aeglasema grupi, aga u. tunni pärast tundsin, et enam ei jaksa. Ja käia oli veel kilomeetreid. Nii et ma püüdsin grupil sabas püsida, kuni ühel hetkel ei saanud ma enam hingata. Sattusin paanikasse ja võtsin edaspidi rahulikumalt. Lõpuks pidin puhkama iga 10 sammu järel. Siis pani mu kõigevähemlemmik monitor mu selili, tõstis jalad üles ja püüdis mind rahustada. Ühel hetkel oli mu ümber hunnik pärismaalasi, kes kõik lehvitasid mulle tuult ja hõõrusid mingit rohtu nina alla, mis tõesti aitas. Sellel oli väga tugev lõhn. Siis andsin oma seljakoti ära ja hakkasime koos telgikaaslase Sandraga ülespoole rühkima. Ja kohale me lõpuks jõudsime! Kuulujuttude kohaselt oli teekond 10 km pikk ja enamus sellest ülesmäge. Natuke olen mures selle pärast, et mind filmiti, kui mul halb oli, nii et see läheb Ruta kodulehele ja ma ei saa ka sõnumit saata, et mul nüüd parem on, kuna mu helistamismasin (rahvusvaheliste sõnade vältimine) on teises kotis. Buag. Emm-iss on kindlasti mures. Õnneks ma vähemalt ütlesin otse kaamerasse, et mul on nüüd parem (hisp k, tõsi), nii et ehk on sellega hästi.
Täna on laupäev ja esmaspäeval saame esimesed kirjad kätte, wii! :D write me, bitches. Nüüd istume mäe otsas ja ootame, et pimedaks läheks (vist?), et tähti vaadata (pilved on taevas). Tegelikult tunnen ma end ikka veel suht halvastu, mu pea valutab, ehkki ma võtsin juba ibukat ja ma väsin hirmutavalt kiiresti. Külm on ka. Ma arvan, et mul võib kõrgusehaigus olla, me oleme ju siiski 3,1km kõrgusel, aga kõik üritavad mulle väita, et see on liiga madal. (Mul oli kõige tavalisem kõrgusehaigus hahaha ja keegi ei uskunud.) Ma tahan lihtsalt üleöö magada ja ma arvan, et siis olen harjunud selle kõrgusegaja ehk on ka enesetunne parem. Aga kui muud ei ole, siis ilusad vaated on siin küll.



Aga me ööbisime sellises kohas! Usute? You better, sest ainult tänu sellele vaatele olid mu villid seda väärt.



Kaks väsinud rubiat



Õhtusöögikoht! (muide, need lauad on vaid kiireimatele. Teised istusid maas, nagu tavaliselt)



Niimoodi veeti telke. See kott kaalub 32kg ja mahutab 4 telki (napilt ja lukke rebides)

Päev 10 ehk buss/magala

24.juuni
Täna on taas sõidupäev. 10-11 tundi!! Sleepy time, täna öösel oli uneaega vaid 5 tundi, nii et see kulub kenasti ära. Vihmamets. Küsisime ühelt peruukalt – on küll palju sitikaid. Ja sajab ka palju. Päris vastik. Aga ma ei ole kunagi vihmametsas käinud, see on kindlasti imeline!
Otsustasime matkale minna kõige aeglasema grupiga, sest sellega pidi olema aega ka pilte teha ja ei ole ülearu tormamist. Kui väga venib, saab ehk hiljem vahetada, eks näeb.
Hommikusöök oli RIKKALIK – šokolaadikooki sõime ja palju muud head. Mul käivad siin sellised isud – juba leppisime Annega kokku, et Hispaanias lähme vabal ajal esimese asjana Burger Kingi ja tellime suurimad eined mis neil on. Ja kui internetipunkti leian, saadan meiliga ka kogu oma nimekirja koju, mida ma saabudes süüa tahan saada. See on PIKK!! Ma tunnen nii paljudest asjadest puudust.



Tädi müüs tee ääres puuvilju ja friteeritud banaaniviile, mis olid soolaga üle raputatud. (<- good stuff!)



Kui koguaeg akna taga selline paisaje on, siis vist bussis väga ei maga.

Päev 9 ehk valmistugem....

23.juuni
Täna on taas üks kurvem päev, sest Eestis on ju üks „pisike“ pidu ja tahaks väga seal olla. Homme lahkume džunglisse ja ähvardatakse, et me ei näe 4 päeva oma suurt kotti ja ei saa normaalselt süüa. Wii, just what I needed. Täna hommikul saime aiavoolikudušši, nii et nüüd on olemine norm. Täna peaks vaba aega ka tulema, siis saab riideid pestud. Dušši ei saa enam 5 päeva.
Nii, tegime savitöid ja nüüd ootame oma aega pottery wheeli juures. Savitöödes tegime kõigepealt mingi plaadi mochede moodi ja pärast tegin veel ühe kaanega kausikese. Vahepeal sai ka Alinaga üksteisele savimaske tehtud ja Annet saviga taga aetud. Lõbus oli!
Saime ka teada, et magame vihmametsas... ÕUES! HELP! Putukad! 20cm läbimõõduga hüpik-ämblikud! Aga me kõnnime öösel ja magame päeval, mil on palju vähem putukaid, so it even makes sense a little (tegelt me ei kõndinud suht kordagi öösel).
Õh, mul on kõht ka tühi. Mida rohkem ma söön, seda rohkem tahan süüa. Üleeile ei söönud ma midagi ja ei olnud üldse näljane, aga täna oli meil SUUREPÄRANE hommikusöök – laia valikuga ja isegi teed sai! Ja nüüd ma tahan jälle süüa. Loodame, et meid toidetakse jälle hästi, would be niiice.
Meile anti poeskäiguaega! Ostsin jäätise (!), käekella (tuleb kasuks) ja paari kõrvakaid. Maksin dollarites ja sain raha tagasi solides, nii et nüüd on mul terve hunnik sole, mida ma ei tea, kas saab Eestis tagasi vahetada. Loodame parimat. Sest seda on suht peaaegu 30€. Aga tegelt on mul ju ka veel palju kingitusi kaasa osta, nii et ehk kulub midagi veel ära ka.
Hmh, pottery wheelini ma lõpuks ei jõudnudki, aeg lõppes otsa, aga never mind, et ma seda nii kaua teha olen tahtnud :(, ok, elan üle.
Vihmametsa tohime kaasa võtta vaid väikese seljakoti, aga sinna peab mahtuma MIERDA kui palju asju! See läheb niii raskeks. Matku on ka 3 raskusastmes – läbitakse sama tee, aga erineva kiirusega. Ma pole veel otsustanud, kas minna kõige aeglasema või keskmise grupiga. Täna siis mõtleme selle ka välja. Täna läheb ka teele viimane sõnum kodumaale, sest vihmametsas vist väga levi ei ole ja ei tahaks, et ta vees ära ka sureks (telefon).
Koju tahaks. Täpselt 4 nädalat veel. Ma tean, et ei tohiks nii mõelda, siin on SUUREPÄRANE. Mul on sõbrad, me käime lahedates kohtades. Aga ma igatsen nii kohutavalt. Õnneks on aeg hakanud järjest kiiremini minema. Nii et varsti-varsti olen kodus! Seni aga nautigem!



Tegime käsitööd mochede moodi




Mu kell

Päev 8 ehk here we go!

22.juuni

Hii, eilne päev oli tore. Pärastlõunal käis mingi click ja ma olin järsku hästi rõõmus ja julgesin palju hispaania keelt rääkida. Ja siis sellelt „sajandi suurimalt peolt“ tagasi tulles oli tänaval väike tantsupidu, mis oli ka päris tore. Siis täna hommikul pakkisime corriendolt (joostes) oma telgid kokku, siis ootasime veits, sõime ja hakkasime bussiga Lambayeque poole sõitma. Vaatasime ka ühte filmi – „Death at a Funeral“, see oli päris armas ja täis inglaste musta huumorit. Sarcasm :D Oreo küpsist jagati ka :D silmad läksid põlema selle peale kohe. Nii hiaaa...
Olemine on peale söömise lõpetamist palju-palju paremaks läinud, aga kui varsti poepeatust ei ole, siis ma olen sunnitud laagritoidule üle minema, which would be baaad. Väga paljud on siin toidust haigeks jäänud, aga imelikul kombel ei tehta selle vastu midagi, ei muudeta toitu, vaid antakse hommikusöögi kõrvale joogiks mingit pruunikat vedela kördi moodi ollust. Otsustasin julge olla ja proovida. Iga kord kui ma seda nüüd näen, hakkab mu okserefleks jälle tööle. See oli tõesti õudne.
Ma ei olnud ka ainus, kellel eile see click käis – sama oli ka Anne, Joe ja Racheliga, ilmselt on nädal see aeg, millal ära harjub. Ja ma ei tunne end enam ka nii kurvalt kui varem. I’ve passed the breaking point ja hakkan siinolekut tõesti nautima. Aga homme on jaanipäev ja siis tahaks küll Sauel olla ja pidutseda. Diskooo :D Ja siis tulevad veel Kadri sünnipäev, laulupidu, minu sünna... ja siis lähengi koju juba : )
Ma murdsin oma vannet ja sõin lõuna ajal, sest toit nägi niiiii hea välja. Oli ka hea. Võtsin igaks juhuks kohe rohtu ka , nii et praegu on hästi. Ja ma sain süüa :D. Me ööbime väga normaalses kohas – muuseumis. Aga tingimused on head – suur ja normaalne tualett ja vähe liiva. Küll aga jõudsime sääsepiirkonda – otsigem Autan välja , sest siin on neid palllju.
Hispaaniasse minekut ootame väga – normaalsed dušitingimused, toidud... Meelitab väga. 9 päeva!




Ööbisime selles muuseumis




See vaimustav muuseumitoit. Koosneb söödamaisi-peedisalatist, kalast mögina ja juustuga, riisist, ja mingist jupist kanast. Aa, tükk tomatit oli ka.