Ma läksin reisile: Päev 11 ehk issandjumal, siia ma suren

25.juuni
Täna oli mägironimise päev. Valisin kõige aeglasema grupi, aga u. tunni pärast tundsin, et enam ei jaksa. Ja käia oli veel kilomeetreid. Nii et ma püüdsin grupil sabas püsida, kuni ühel hetkel ei saanud ma enam hingata. Sattusin paanikasse ja võtsin edaspidi rahulikumalt. Lõpuks pidin puhkama iga 10 sammu järel. Siis pani mu kõigevähemlemmik monitor mu selili, tõstis jalad üles ja püüdis mind rahustada. Ühel hetkel oli mu ümber hunnik pärismaalasi, kes kõik lehvitasid mulle tuult ja hõõrusid mingit rohtu nina alla, mis tõesti aitas. Sellel oli väga tugev lõhn. Siis andsin oma seljakoti ära ja hakkasime koos telgikaaslase Sandraga ülespoole rühkima. Ja kohale me lõpuks jõudsime! Kuulujuttude kohaselt oli teekond 10 km pikk ja enamus sellest ülesmäge. Natuke olen mures selle pärast, et mind filmiti, kui mul halb oli, nii et see läheb Ruta kodulehele ja ma ei saa ka sõnumit saata, et mul nüüd parem on, kuna mu helistamismasin (rahvusvaheliste sõnade vältimine) on teises kotis. Buag. Emm-iss on kindlasti mures. Õnneks ma vähemalt ütlesin otse kaamerasse, et mul on nüüd parem (hisp k, tõsi), nii et ehk on sellega hästi.
Täna on laupäev ja esmaspäeval saame esimesed kirjad kätte, wii! :D write me, bitches. Nüüd istume mäe otsas ja ootame, et pimedaks läheks (vist?), et tähti vaadata (pilved on taevas). Tegelikult tunnen ma end ikka veel suht halvastu, mu pea valutab, ehkki ma võtsin juba ibukat ja ma väsin hirmutavalt kiiresti. Külm on ka. Ma arvan, et mul võib kõrgusehaigus olla, me oleme ju siiski 3,1km kõrgusel, aga kõik üritavad mulle väita, et see on liiga madal. (Mul oli kõige tavalisem kõrgusehaigus hahaha ja keegi ei uskunud.) Ma tahan lihtsalt üleöö magada ja ma arvan, et siis olen harjunud selle kõrgusegaja ehk on ka enesetunne parem. Aga kui muud ei ole, siis ilusad vaated on siin küll.