Päev 7 ehk mu päevikus pole sõnagi selle kohta, mida me tol päeval tegime, aga ma mäletan, et see päev lõppes rõõmsalt

Eile hakkas sellest suurepärasest toidust mul nii halb, et lasin end õhtusöögi ja viimase representationita telki talutada. Kahju oli sellest jumalate asjast ilma jääda, aga tahtsin lihtsalt külili olla ja oiata, nii et see jäi ära. See andis ka aega üksiolekuks, nii et niipea kui kõik olid sööma läinud, läksid kraanid valla. Ma ei pidanud isegi ette kujutama Tallinna Lennujaama ega midagi, lihtsalt mõttest „ok, nüüd võib.“ piisas. Otsustasin ka edaspidi laagritoitu mitte süüa; kui mul sellest iga kord halb hakkab, siis milleks ise oma süsteemi rikkuda ja siis peotäite kaupa rohtusid süüa? Nüüd siis niipea kui mõnda poodi näen, ostan hunniku pakitud küpsiseid jms millega järgmised 10 päeva üle elada. Will be hard, aga ehk saab hakkama. Ja kui ma juba surema hakkan, eks siis saab kanavõileibade peale tagasi minna. Tahaks kodus kukeseenekastet ja värsket salatit süüa. Täpselt 30 päeva selleni. Kuu! Tegelikult ei ole ma siin veel nädalatki olnud, nii et tuleb varuda kannatust, ma harjun sellega ära. Hispaanias on meil ka normaalsed dušitingimused (nii et ilmselt ka tualetid!), nii et siitpeale saab ainult paremaks minna, olgem positiivsed.
Vähemalt on meil järgmiseks bussireisiks šokolaadi, natuke küpsiseid ja krõpsu. Heh :D Eile sai poes käidud muuseumis ja otsustasime need asjad tänaseks säästa.
Koduigatsus on küll hiiglaslik, aga ma loodan-loodan-loodan, et kui natuke aega mööda läheb, hakkab parem. Mingi hetk peab ju sellega ära harjuma ?! Ja pealegi ma juba tunnen, kuidas aeg hakkab kiiremini minema ja see on ainult hea. Ja kui ma veel mingi hetk koju ka helistada saan.... Ma ei teagi, kas see teeks asja hullemaks või paremaks. Igal juhul ma arvan, et ma suht ainult nutan sinna telefoni sisse. Meilid kätte saada oleks ka armas.



Mulle meeldis see joonistus. Osa näitusest.

Päev 6 ehk KÕRINI KANAVÕILEIBADEST!

Naljakas on kaotada igasugune ajaarvamine nii nädalapäevade kui kellaaegade suhtes. Põhiliselt on aeg jagatud kaheks – kohustuslik ja uneaeg. Me avastasime juba ka korraldusmeeskonna vandenõu – väsitada meid nii ära, et me kukuks kohe ära kui võimalus antakse, mitte ei hulguks öösel laagris ringi. Kui sinna lisada veel pidev “maolenkõvakuikivijaeihooliomakoduigatsusest” ja pidev energiline grupilaulmine ja kontsentreerumine hispaania keele mõistmisele ja rääkimisele, saate kokku ühe väga väsinud Kätu, kes magab varsti püstijalu ka. Tegelt ka, 3cm-ne madrats pole kunagi nii mugav tundunud.
Söömisega on nii, et võileibu ei taha ma vist pärast seda reisi NÄHAGI – iga päev sööme hommikusöögiks võileiba, vahel ka lõunaks. Väga ei anna kurgust alla suruda neid enam. Aga sellest pole väga lugu, sest isu niikuinii ei ole. Kõht lihtsalt ei ole tühi enamus aega ja kui ka on, siis saab selle kiirelt täis banaaniga, mi s oli mõeldud vaid väikeseks postreks.
Tegelikult tahaks lihtsalt ühte pikka telgis unelemise päeva, aga kui meil ka vaba aega tuleb (28.juuni), siis sel ajal ei saa ju magada, vaid tuleks suveniire šopata ja leida mõni internetipunkt või avalik telefon.
Heh, lausa naljakas, kuidas tujud nii kähku muutuvad. Meil oli väga mõnus lõuna, me saime natuke raha raisata ja nüüd ma olen nii rõõmus nagu ma pole varem rutal olnud. Inca Kola’t saime ka!!! Deem, I feel good : D Nüüd on meil konverents kesteabmille kohta ja ma olen suht viimases reas, päike paistab ja mingil hetkel hakkame Annega ilmselt šokolaadi sööma. Kohtasin ka austerlast, kes lubas mul end Matthew’ks kutsuda, mi s oli temast armas, sest see pole just tema nimi.
Nimekiri headest ja halbadest asjadest Peruus:

Hea:
INCA KOLA!
ILM (paras, ca 20 kraadi)
pikad bussireisid

Halb:
ämblikud
uhhuu-linnud
saastatud vesi
võileivad ja vähe puuvilju
Niiskus

Täna hommikul vahetasime ka särgid Sergioga, nii et mul on nüüd S-suurus särgid! Wii!!! See on suht suurepärane, sest need on parajad mulle. Saime ka päris armsad fliisjakid, mida ma ilmselt hakkan ka pärast kandma, see sobib normaalselt. Pärast korralikku pesu. Kõik asjad on ka niisked. See on kohutavalt vastik, midagi kuiva pole selga panna. Pärast rannas ööbimist on kõik veel liivane ka, jei. Ma hakkan ka ämblikega juba ära harjuma. Ok, suurtega mitte, kuid pisikesi suudan juba päris vapralt tappa. Samas huvitav, neid tuleks nagu kogu aeg juurde, ehkki me hoiame telki kinni. Hoiame ju? Loodame vähemalt, et nii suuri enam meie telki ei satu kui see, kelle me esimesest campamentost ära tulles leidsime.
Edukatiivsest küljest on Peruus huvitav see, et kui meil on suguharude väljakaeved enamasto ajast bC, siis siin on päris palju ka AD, ehk pärast Kristust. See näitab päris hästi, kui kaua need suguharud siin oma traditsioonidega vastu pidasid. Praegugi oleme mingite hiiglaslike väljakaevete juures. See on päris hästi säilinud.



Inca Kola - bebida de Perù



Gruupo Uuno hüppel



Kui kohe VÄGA igav hakkab



Meie kallis giid, kellel oli alati kiire

Päev 5 ehk esimene šokolaadilaks

Täna on bussisõidupäev. Ärkasime 6 paiku-ish, pakkisime asjad kokku ja asusime teele. Telke pakkides leidsime 2 ämblikku. Üks oli nii pisike, et ma sain hakkama, aga teine oli umbes 4 cm diameetriga. Selle peale LENDASIME telgikaaslasega telgist välja ja kutsusime oma monitori, kes mõlemad väga kangelaslikult maha tappis.
Sõitsime laagrist välja ja siin me nüüd oleme – bussisõit on tegelt väga mõnus. Oli ka üks ajalooline hetk – lõunapausi ajal saime sõbrannaga kumbki 1,5 ŠOKOLAADIKÜPSIST! See oli väga eriline hetk. Siin tunneb tõesti sellistest asjadest rõõmu.




Bussireis möödus nii (Titanic, Mamma Mia, Vivaldi jm hitid)



Vat mis saab pärast küpsisesöömist!



Moche kuradite tants (selle juurde käis häälitsus PRRRRRR!!!!)

Päev 4 ehk uued sõbrad

Täna käisime Pachacamac’I linnas. Oli päris kena, aga raske (mäed!) ja päike kõrvetas nii, et mu nägu on tulipunane. Täna oli siis meie põhikooli lõpetamine. Hetkel kõik lõbutsevad ja mina istun konverentsil Peruu karvutu koera kohta. See võiks isegi päris huvitav olla, kui ma midagi aru ka saaks. Mu sees on nii palju stressi ja pisaraid. Tahaks selle kõik välja lasta, aga selleks vajaks ma vähemalt tundi üksinda, mida siin nagu väga ei juhtu.
Eile kohtasime sõbrannaga ka ühte poissi Iirimaalt, ta ei räägi ka väga hispaania keelt ja on muidu tore. Teeb palju nalja, temaga on hea koos olla.
Enne konverentsi algust tuli meie juurde üks väike gängsta-poiss. Ta oli 5-aastane ja ta isa ilmselt töötab siin keskuses, kus me oleme. Ta rääkis meile oma tüdrukust, kes on pikem kui tema, ka 5-aastane ja kelle nimi on Almendra. Ta oli nii armas! Ta rääkis ka mõnusat rahulikku hispaania keelt, nii et me saime (peaaegu) kõigest aru. Tegime temaga koos pilti ka.
Nägin kedagi õues koos politsei ja mõne monitoriga, huvitav, mida peaks tegema, et politsei kohale toodaks?
Homme on see päev, kui pakime oma asjad kokku ja lahkume põhja poole. Seal on veel soojem! Õhtuks jõuame kuhugi randa ja telgime seal. Ma arvan, et võib päris armas olla. Ja on veel üks hea asi seoses homsega – 10 tundi bussisõitu! Ma saan lõpuks välja puhata! Well, võibolla. Ma arvan, et magan enamus aega. Muidu kui noortelaagrites on alati nii, et öörahust ei peeta kinni, siis siin kõik OOTAVAD pool päeva seda aega, kui me tagasi laagrisse lähme, et saaks magada. Sealhulgas mina. Ma olen niiii väsinud pidevalt.
Ma ei ole üldse rahul sellega, et kui me peame kuhugi minema, siis meile öeldakse alati OK, jooksuga, jooksuga! Kiirelt, tehke kiiremini! Ja siis ma jooksengi ja lõpuks ootan ikka pool tundi ühe koha peal. Näiteks täna, kui me selle pisikese poisiga olime, mängisid monitored kuskil muruväljakul mingit mängu, mis lõppes külakuhjaga. Enne seda oli meid kõiki just välja kihutatud sõnadega:”Corriendo, corriendo! Vale, chicos, un poco mas rapido!” Aga ok, las siis olla nii, sest tegelt on siin ikka ju päris tore. Lots of lovely English-speaking people. Ok, tegelt on inglise keele kõnelemine siin päris haruldane, tegelt ka, hispaanlased ja lõunaaameeriklased ei viitsi üldse keeli õppida! Phm midagi mud ei räägigi kui hispaania keelt. See on suht imelik mõeldes, et mul on juba 4 keelest midagi.





Sõbrad, tulge, ja viskame pikali



Meie campamento



Vat NII poriseks saavad saapad siin



Oh, hi llama!



Peruu karvutu koer. Sellise võtaks küll koju omale!



Nunnu Peruu gängsta esiplaanil koos "nunnumeeterpõhjas" rutero@'dega

Päev 3 ehk esimene masendus

Kergemaks ei ole läinud. Pigem hullemaks. Kõik on nüüd avastanud, et mina ja see tüdruk hoiame pigem omaette ja räägime inglise keelt, nii et nad proovivad meid endaga lobisema saada, aga raske onlobiseda keeles, mida väga ei oska. Ma loodan, et lähen ühel hetkel lahti ja reisi lõpuks saan juba nendega normaalselt rääkida ilma, et peaksin iga lause üle küsima. Praegu koosneb meie vestlus põhiliselt lausetest Kätriin, kuidas läheb ja vastusest hästi, natuke väsinult.
Eile avastasime ka Põhjamaa inimese erinevuse lõunalastega – kui ma olen väsinud või mul on halb olla, siis ma olen vait ja omaette. Nemad aga võtavad seda märgina mu tagasihoidlikkusest. Mida ma ju nendega võrreldes ka olen.
Peruu on… kurb. Nii palju lagunenud maju, musti tänavaid ja poliitikahõngulist graffitit. Suht masendav riik, nägin eile bensiinijaama, seal müüdi bensiine 84, 92 ja 95, mis maksis mingi 4 soli rohkem kui teised (jagades u. 3-ga saad eurod). Veel on siin palju radiaatoripoode. Kui ma nüüd õigesti aru sain.
A, üks asi veel. Nad räägivad slängi. Ma saan aru kirjakeelest, kallikesed! Väga prostalt, aeglaselt ja selgelt, palun!
-----------------------------------------------------

Ok, see, mis ma enne rääkisin oli suht jama. Mul oli endal halb olla lihtsalt. Nüüd on mul parem ja suudan ka rohkem aktiivne miniühiskonna liige olla. Oleme praegu konverentsil, nii et ma peaks vist kuulama ja proovima aru saada.

Nii palju sellest on kaamerate jaoks. Tahaks lihtsalt palju vett juua ja siis magama minna. Mul on kogu aeg midagi viga. Kui mul sees ei keera, siis mu pea valutab. Kui pea ei valuta, on palavikutunne. Kui palavikutunnet ei ole, keerab sees. Ma arvan, et see tuleb sellest pidevast närvipingest. Mul oli ju väiksena ka nii, et kui isaga Sauele läksin, jäin kohe haigeks. Aga võibolla saab selle kõik lihtsalt kõrgusehaiguse arvele kirjutada. Ma ei ole ju harjunud selliste kõrgustega. Peaks grupijuhilt küsima, mis kõrgusehaiguse tundemärgid on.

Päev 2 ehk transatlantic

Eile õhtul ma ei märganudki, kui mind juba kellegi kõrvale pikali suruti ja nii ma siis seal magasin. Hommikul oli päris hull koduigatsus, kuna kui keelt ei oska, on siin suht raske. Leidsin endale ühe sõbra Madalmaadest, temaga räägime vaheldumisi inglise ja hispaania keeles. Samas keele… julgust on siin ikka kõvasti juurde tulnud, ma ikka julgen midagi öelda juba, mis siis veel 5 nädala pärast! Lennukis anti meile kätte ka mingid paberid, mis me pidime ära täitma. Eesti-Peruu pidi küll viisavaba olema, loodame et siis on ka ja mind ei saadeta tagasi. Päris keeruline on praegu, aga ma loodan, et ajaga läheb lihtsamaks. Kindlasti läheb. Kuidas siis muidu. Ma suutsin ära lõhkuda oma istekoha puldi, nii et järgmised 10,5h mööduvad mul mitte filme vaadates ja muusikat kuulates, vaid hm, lugedes, magades, su dokut tehes. Boyaka. Lennujaamas oli täna tegelt päris armas, istusime terve oma grupo uunoga koos ja mängisime (mängisid)karate, sõime Alina küpsiseid ja rääkisime, well, vahepeal. Ma rohkem kuulan praegu, mitte ei lobise kaasa. Tahaks, aga kuna peale madalmaadetüdruku (nimetagem teda edaspidi Anneks) on mu sõbrad Andaluusiast, mis tähendab, et nende keel kõlab nagu nämmnämnjam gutsa njämnjomnjäm? Aga samas on see hästi äge, nii et ma tahaks ise ka pigem seda rääkida, kui hispaania kirjakeelt. Kohe saab süüa (al final!) nii et ma tellin oma traditsioonilise apelsinimahla ja asun õgima, sest viimati sai süüa 8.30 ja nüüd on kell juba umbes 16.



Pakime laagri ja lahkume lennujaama!




200 inimest lennujaamas tekitab paraja segaduse.



Lennuk.



Atlandi kohal




Pärast 11h lendu Peruu lennujaamas.