Kergemaks ei ole läinud. Pigem hullemaks. Kõik on nüüd avastanud, et mina ja see tüdruk hoiame pigem omaette ja räägime inglise keelt, nii et nad proovivad meid endaga lobisema saada, aga raske onlobiseda keeles, mida väga ei oska. Ma loodan, et lähen ühel hetkel lahti ja reisi lõpuks saan juba nendega normaalselt rääkida ilma, et peaksin iga lause üle küsima. Praegu koosneb meie vestlus põhiliselt lausetest Kätriin, kuidas läheb ja vastusest hästi, natuke väsinult.
Eile avastasime ka Põhjamaa inimese erinevuse lõunalastega – kui ma olen väsinud või mul on halb olla, siis ma olen vait ja omaette. Nemad aga võtavad seda märgina mu tagasihoidlikkusest. Mida ma ju nendega võrreldes ka olen.
Peruu on… kurb. Nii palju lagunenud maju, musti tänavaid ja poliitikahõngulist graffitit. Suht masendav riik, nägin eile bensiinijaama, seal müüdi bensiine 84, 92 ja 95, mis maksis mingi 4 soli rohkem kui teised (jagades u. 3-ga saad eurod). Veel on siin palju radiaatoripoode. Kui ma nüüd õigesti aru sain.
A, üks asi veel. Nad räägivad slängi. Ma saan aru kirjakeelest, kallikesed! Väga prostalt, aeglaselt ja selgelt, palun!
-----------------------------------------------------
Ok, see, mis ma enne rääkisin oli suht jama. Mul oli endal halb olla lihtsalt. Nüüd on mul parem ja suudan ka rohkem aktiivne miniühiskonna liige olla. Oleme praegu konverentsil, nii et ma peaks vist kuulama ja proovima aru saada.
Nii palju sellest on kaamerate jaoks. Tahaks lihtsalt palju vett juua ja siis magama minna. Mul on kogu aeg midagi viga. Kui mul sees ei keera, siis mu pea valutab. Kui pea ei valuta, on palavikutunne. Kui palavikutunnet ei ole, keerab sees. Ma arvan, et see tuleb sellest pidevast närvipingest. Mul oli ju väiksena ka nii, et kui isaga Sauele läksin, jäin kohe haigeks. Aga võibolla saab selle kõik lihtsalt kõrgusehaiguse arvele kirjutada. Ma ei ole ju harjunud selliste kõrgustega. Peaks grupijuhilt küsima, mis kõrgusehaiguse tundemärgid on.
No comments:
Post a Comment