Päev 2 ehk transatlantic

Eile õhtul ma ei märganudki, kui mind juba kellegi kõrvale pikali suruti ja nii ma siis seal magasin. Hommikul oli päris hull koduigatsus, kuna kui keelt ei oska, on siin suht raske. Leidsin endale ühe sõbra Madalmaadest, temaga räägime vaheldumisi inglise ja hispaania keeles. Samas keele… julgust on siin ikka kõvasti juurde tulnud, ma ikka julgen midagi öelda juba, mis siis veel 5 nädala pärast! Lennukis anti meile kätte ka mingid paberid, mis me pidime ära täitma. Eesti-Peruu pidi küll viisavaba olema, loodame et siis on ka ja mind ei saadeta tagasi. Päris keeruline on praegu, aga ma loodan, et ajaga läheb lihtsamaks. Kindlasti läheb. Kuidas siis muidu. Ma suutsin ära lõhkuda oma istekoha puldi, nii et järgmised 10,5h mööduvad mul mitte filme vaadates ja muusikat kuulates, vaid hm, lugedes, magades, su dokut tehes. Boyaka. Lennujaamas oli täna tegelt päris armas, istusime terve oma grupo uunoga koos ja mängisime (mängisid)karate, sõime Alina küpsiseid ja rääkisime, well, vahepeal. Ma rohkem kuulan praegu, mitte ei lobise kaasa. Tahaks, aga kuna peale madalmaadetüdruku (nimetagem teda edaspidi Anneks) on mu sõbrad Andaluusiast, mis tähendab, et nende keel kõlab nagu nämmnämnjam gutsa njämnjomnjäm? Aga samas on see hästi äge, nii et ma tahaks ise ka pigem seda rääkida, kui hispaania kirjakeelt. Kohe saab süüa (al final!) nii et ma tellin oma traditsioonilise apelsinimahla ja asun õgima, sest viimati sai süüa 8.30 ja nüüd on kell juba umbes 16.



Pakime laagri ja lahkume lennujaama!




200 inimest lennujaamas tekitab paraja segaduse.



Lennuk.



Atlandi kohal




Pärast 11h lendu Peruu lennujaamas.