Eile hakkas sellest suurepärasest toidust mul nii halb, et lasin end õhtusöögi ja viimase representationita telki talutada. Kahju oli sellest jumalate asjast ilma jääda, aga tahtsin lihtsalt külili olla ja oiata, nii et see jäi ära. See andis ka aega üksiolekuks, nii et niipea kui kõik olid sööma läinud, läksid kraanid valla. Ma ei pidanud isegi ette kujutama Tallinna Lennujaama ega midagi, lihtsalt mõttest „ok, nüüd võib.“ piisas. Otsustasin ka edaspidi laagritoitu mitte süüa; kui mul sellest iga kord halb hakkab, siis milleks ise oma süsteemi rikkuda ja siis peotäite kaupa rohtusid süüa? Nüüd siis niipea kui mõnda poodi näen, ostan hunniku pakitud küpsiseid jms millega järgmised 10 päeva üle elada. Will be hard, aga ehk saab hakkama. Ja kui ma juba surema hakkan, eks siis saab kanavõileibade peale tagasi minna. Tahaks kodus kukeseenekastet ja värsket salatit süüa. Täpselt 30 päeva selleni. Kuu! Tegelikult ei ole ma siin veel nädalatki olnud, nii et tuleb varuda kannatust, ma harjun sellega ära. Hispaanias on meil ka normaalsed dušitingimused (nii et ilmselt ka tualetid!), nii et siitpeale saab ainult paremaks minna, olgem positiivsed.
Vähemalt on meil järgmiseks bussireisiks šokolaadi, natuke küpsiseid ja krõpsu. Heh :D Eile sai poes käidud muuseumis ja otsustasime need asjad tänaseks säästa.
Koduigatsus on küll hiiglaslik, aga ma loodan-loodan-loodan, et kui natuke aega mööda läheb, hakkab parem. Mingi hetk peab ju sellega ära harjuma ?! Ja pealegi ma juba tunnen, kuidas aeg hakkab kiiremini minema ja see on ainult hea. Ja kui ma veel mingi hetk koju ka helistada saan.... Ma ei teagi, kas see teeks asja hullemaks või paremaks. Igal juhul ma arvan, et ma suht ainult nutan sinna telefoni sisse. Meilid kätte saada oleks ka armas.
Mulle meeldis see joonistus. Osa näitusest.
No comments:
Post a Comment