10.juuli ehk ma lähen kunagi Bilbaosse elama!!!

TÄNA HOMMIKUL EI MINGIT NONII-LAULU! Meid äratas Silvia, rahulikult ja vaikselt (olgu, ma ärkasin varem, kui ta duši alla läks). Sõime hommikusööki Mathieuga ja siis läksime Bilbaosse. Käisime Guggenheimi muuseumis ja linna peal matkamas. Vahepeal sain ka telefoni juurde ja kõllasin koju ja Leenale. Igatsen kõiki juba nii-nii! Aga samas hakkab siin ka vaikselt kõik paika loksuma, nii et ei tahaks sõpradest lahku minna... :)
Lisaks kukkus täna hommikul ka pomm – ükspäev just rääkisime sellest, kas siin geisid ka on ja tuleb välja, et on küll! 2 monitori, üks pikk ja kena, teine lühike ja veider, samas tore, et nad nüüd vabamalt võtta saavad : ) Me juba ei näinud neid terve päeva haha : D
Homme ootab meid 3h matka. Vaatame, selle teen ilmselt kaasa, kuna ümberringi on bussireisid, nii et ilmselt kotte vedama ei pea. 13.juuli... ma ei tea. See on väga pikk ja raske ning vahepeal pooleli jätta ei saa. Ma ei tea, kuidas põlv vastu peab. Samas on see suht kuulus ja lõppudelõpuks ka viimane matk rutal, nii et tahaks ikka öelda, et olen kõik algusest lõpuni kaasa kõndinud : D Samas kangelast pole ka mõtet mängida, ei tahaks põlvekest päris ära ka tappa.
Ülehomme saame kirjad ka kätte. Leenalt peaks saama postiindeksi ja kõvasti uudiseid, tore-tore-tore :D. Neid on alati nii tore kätte saada. Seni aga loen eelmise nädala omi : )



Bilbao mi amoooor



Guggenheimi ees lebo : D



Lebo jõe ääres

9.juuli ehk lambajuust ja laevale!

Täna hommikul ärkasime kl6, pakkisime telgid kokku, sõime ja tegime väikse ringi metsas. Ilus oli, kõrge ja tihe, täpselt selline, kus haldjad võiks elada. Siis kõndisime mäest alla bussideni, sõitsime kõva 15 min ja jõudsime talusse, kus meile kõigepealt demonstreeriti lammaste lüpsmist ja pügamist ning sellele järgnes väike juustudegusteerimine. 1.maitses liivaselt, 2.oli nagu parmesan ja vinegar (mu lemmik!), 3.oli TÄPSELT nagu Estoveri Eesti juust suitsuse koorikuga ja neljas oli juustukreem saial, mida oli saia kohta küll väga vähe, aga maitses sellegipoolest hästi. Kõik oli tehtud lambapiimast. Oleks võinud veelgi süüa :D Siis tuli lõuna, päev, mida me kõik kartnud oleme, söögiks oli riis. Mingid lihapallid ka, aga needki ei maitsenud kuigi suurepäraselt, tomatikastmes ei olnud piisavalt soola ja suhkrut. Nii et ma ei söönud palju, aga loodame, et laeval saab hea õhtusöögi u. 5h pärast :D Üldse ei ole toidud enam nii head pärast Madridist lahkumist, toitlustaja muutus. Ja ainult 1 käik on ka 
Täna on see päev, mida me kõik oodanud oleme – läheme laeva peale! Soojad dušid ja normaalsed voodid! Kõlab päris suuuuuuuuuurepäraselt :D Ja vahelduva eduga oleme laeval ja laevalt maas terve järgmise nädala. Õpime vehklemist ka, mis on päris vinge. Praegu peaks meil veel mingi 30 min puhkust olema ja siis kõnnime bussi, sõidame 4h ja jõuamegi.
4 tunnist sõidust sai märkamatult 2, istusime paati, mis viis meid laeva juurde, kus valisime voodid, sõime end surnuks (käisid jutud, et meile tehti süüa sama palju, kui tavaliselt tehakse 400 mereväelasele. Meid oli koos korraldusmeeskonnaga ca 300 ja me sõime iga viimse kui asja ära :D) ja siis peeti meile väiksed kõned laevaohutuse teemal, millest ma (ega Mathieu, kes oskab hisp k palju paremini kui mina) mitte midagi aru ei saanud, nii et veetsime M-ga selle lollitades ja ohates kella vaadates.Kui meid LÕPUKS vabaks lasti, läksime oma kabiini (15 inimest), otsisime välja mustad riided (kõik, mida siin kandnud olen) ja nüüd ootan dušijärjekorras, varsti peaks saama ja siis lähen küll otse magama, sest kell on juba 00.15.



Sollado



Meie sõjalaev-kodu. Sai päris armsaks : )



Teeme lambajuustu.

8.juuli ehk türkiissinisus ja vahemerelised kõrbed

Täna oli järjekordne kõnnipäev. Alustasime kl 9 hommikul ja lõpetasime 8 õhtul. 11 tundi ja 29km! Päris hull. Põlved annavad end mõnuga tunda ja villid varvastel ja kannal annavad märku mittepiisavaltheadest sokkidest, ehkki sokid on super. Hommikut alustasime kõnniga mäest alla vaatama jõge, mis oli türkiissinine-rohekas. Tõest vapustavalt kaunis. Oli väärt seda pea 3h kõndimist. Pärast seda ei lastud palju puhata, vaid hakkasime oma uue ööbimiskoha poole astuma. Tee peal tegime söögipeatuse (militaarlõuna) ja ka mõned väiksemad peatused. Enamus aega rääkisin Mathieuga juttu ja kuulasin, kuidas ta Vincentiga saksa keelt räägib. Laulsime koos „Broken Strings“’i. Kuigi vahepeal oli päris allaandlik tunne, on mul siiski hea meel, et selle ära tegin, ikkagi 29km ühe päevaga. 11 rohkem, kui ma kunagi varem kõndinud olen ja veel mägedes! Kohale jõudes montarisime kohe tiendad, sõime valget kala pastasalatiga ja flani ning nüüd ravingi telgis oma ville ja lähen varsti magama. Hea uudis on veel see, et homne 12 km matk jäeti ära, sest hakkab sadama! Nii et istume lihtsalt bussi ja sõidame sinna, kuhu meil vaja on. Normaalne, eks. Bussid saavad sõita, aga me kõnnime. Nagu eile kõndisime lihtsalt ringiratast. Seljakotiga. Päris vihaseks teeb selline mõttetus.
Kui ma nüüd ei eksi, on jäänud vaid 1 matk – 10h Mathieu sünnipäeval. Kui selle ka tehtud saab, siis võin uhkusega öelda, et olen see suvi räigeltpalju matkanud. 11 päeva veel ja siis koju : )



Sellise paneks tagaaeda omale.



Nii-nii külm ja nii-nii kuiv

7.juuli ehk amaca ehk hammock ehk võrkkiik

Täna öösel magasime võrkkiige moodi asjades. Päris hea oli, nagu omaette telk, mis oli lihtsalt väga väike. Päris mugav oli, isegi külili sai hästi magada. Ainult hommikupoole hakkas seljal väga külm.
Tänane matk pidi olema lühike, 2km, ja lihtne, nii et selle pean kaasa tegema, kuid homse jätan ilmselt vahele oma põlvede pärast. See on kena, sest ma tegelikult ei viitsi enam neid kive oma jalge ees põrnitseda ja sisendada endale, et ma jõuan ju tegelikult veel natuke. Siis saan suht terve vaba päeva  Ilmselt vabastatakse Joe ka, nii et saame koos aega veeta. Täna hommikul üritati meile ka külma dušši „sooja ja tervendava“ pähe kaela määrida, kuid õnge läksid vaid u. 10 inimest. Ei ole asi ka nii hull, ülehomme saame laeval normaalse duši, nii kaua kannatab niiskete salvrättide ja deodokaga välja küll.:D Oleme ju ükskord juba alimanhad.
Homme on järgmine matkapäev. Oleme laagris mäetipus; hommikul teeme käigu 50m allapoole ja siis üles tagasi ning siis suht ühtlaselt kogu ülejäänud päev. Või vähemalt nii meile öeldi, neid ei tea kunagi. Ma arvan, et proovin siiski sellest vabastust saada, sest ei soovi küll 10-12h ehk 13-14h kõndida homme koos selle seljakotiga :S
Samuti on siin mäetipus räigelt külm. Riietasin end nii lahti kui sain (nii on magamiskotis kõige soojem ja hetkel on telgis päris ok olla, loodame, et see tunne jätkub hommikuni, oleks kena).
Homme õhtul peaksime tsivilisatsiooni tagasi jõudma ja siis on 1 päev muuseume jm staffi ning siis jõuamegi laevale! Hiiiii ma nii ootan juba, loodame, et on tore ja ei ole tormi vms :D Sõidame Bilbaosse ja sealt tulevad juba sõidud laevaga ja peatused vaheldumisi umbes nädalaks. Siis on mõned päevad veel ja siis ongi trip läbi. Pisut kahju, aga samas ootan ka, 12 päeva veel, 2/3 on läbi. Siis saab koju!!!! Ma ootan nii-nii seda esimest hetke, kui ma Tallinna Lennujaamast välja astun ja seal oma peret näen:D Ja äkki on isegi mõni sõbu tervitama tulnud... Ja kuidas ma siis koju jõuan ja oma voodisse vajun... Wiiiiii nii ootan juba... Vaba aega tahaks saada, siis helistaks koju ja Leenale ja kirjutaks internetipunktis FB-i „Olen elus, don’t worry“ ning vaataks meilist, mis kell lend läheb. Ja loeks meile. Neid on kindalsti mingi 3000 juba praeguseks. Sõnumeid võiks ka lugeda. Aga praegu oman ainult mochila pequenhat ja helistamismasin on mochila grandes, nii et vähemalt mõni päev tuleb oodata : ) Loodame, et Kadri sai mu sünnasõnumi kätte. 4-5 päeva pärast saame ka uued meilid kätte, väga-väga tahaks juba, see on alati nii nunnu, kui kõik kirjutavad.



Mina ja Anne ja meie kodud.



Selline on üks matkavõrkkiik. Kasutaks küll.

6.juuli ehk hispaanlastest pioneerid

Täna hommikul sõitsime Madridist minema. Kahju oli, kuna seal olid normaalsed tualetid ja dušid. Varju leidus ka igal pool. Samas ütles Silvia meile, et Hispaanias on meil igas laagrikohas norm tingimused. Noh, v.a mägedes, kus me tegelt veedame suht palju aega. Homme ongi juba järgmine jalutuskäik (4h). Ma arvan, et ütlen neile, et ma ei saa minna oma põlvede pärast, mis on ju tegelikult ka tõsi, viimasel marchal oli mul nii valus, et ma hoidsin pool teed oma jalga valesti, millest ma sain krambid talla alla. Tuleb neile puhkust anda, et mitte neid lõplikult surmata. Aga kui ma tahaks, saaks ma seda mõnda aega kannatada. Aga ma ei taha. Bussis tegime Anne ja Alinaga ühe oma šokolaadi lahti ja kohe oli pool gruppi nagu herilased kohal. See on tegelikult päris nõme, sest meil oli alles paar päeva tagasi vaba aega, nad oleks võinud ise omale süüa osta, kui neil selline šokolaadi-obsessioon on. Ka meie sünnipäevalaps tegi oma küpsised lahti ning ei jaganud neid lõpuks mitte ainult meie grupiga (see oleks lihtsalt viisakas), vaid terve bussiga, kes kõik krõbina peale bussi tagaseinast kohale jooksid. Ma ei tea. Siin on nende heade toitudega nii, et kui sul seda on, siis nagu tahaks ise nautida, mitte seda vähest, mida sa endaga igale poole kaasa vead, kogu grupi vahel ära jagada. Niisiis tuleb süüa salaja, mis annab jälle suht 5-aastase tunde. Ultimaatum. Hehe.
Lisaks, on need hispaanlased ka nii nõudlikud. Niipea, kui tagumik bussiistet puudutab, algab kisa:“ Oye, mùsica, por favor! Radio! Màs alto! Dos cuarenta! Aire, por favor!“ Ja bussijuhid teevad ka. Ilmelik, ma küll mingite ärahellitatud kisakõride soove täita ei tahaks. Nii et pea kohal möllab pidevalt jääkülm tornaado (mis te arvate, kallikesed, kust teie nohud pärit on?!) ja raadiost üürgab maksimumvõimsusel Rihanna. Ja mina kuulan muusikat valjusti. Leena oleks vist üldse poolsurnud siin juba. Sama lugu on ka koristamisega – WC-s on prügikastiPEALNE kätekuivatuspabereid täis, samas kui prügikast on pooltühi. Millal nad õpivad, et kui igaüks enda järelt koristab, siis oleks palju normaalsem olla?! Ja eile öeldi meile, et enne oma meile kätte ei saa, kui oma telgi ümbruse ära koristame, mis lõppes sellega, et mina koristasin kogu meie grupi prügi, samal ajal, kui osad lihtsalt istusid telgis. Ok, pool gruppi oli missal, see on normaalne, aga need, kes ei olnud? Tahavad saada, aga selleks midagi ära teha ei taha. Buu.
Jõudsime nüüd Navarrasse ja „kuulame“ kirikus konverentsi. Oleme ajakavast juba tunniga maas, mis tähendab, et õhtusööki saame alles 22.30. Ja lõunat ootan ka juba, ehkki mulle tundub, et ma nägin paellapada, mis oleks suht halb minu riisivastasuse tõttu. Loodame, et nägin valesti. Lugesin oma päevikut ja tundub, et alates paarist viimasest päevast Peruus olen olnud suht rõõmus. See on kena, nii läheb aeg palju kiiremini.
Oleme taas bussis. Pärast konverentsi anti meile kõigile punased rätikud ja kõik sidusid selle endale kaela nagu pioneeridel. Tegelt oli see härjavõitluspidustuste reklaam. Pärast seda läksime sööma. Esimene kõik oli midagi supi ja prae vahepealset ja see oli veits imelik, kuid teine käik oli seda parem – spagetid kala ja salatiga. Magustoiduks flan. Kõht sai jälle kord ääreni täis. Sellele järgnes väike lobisemine Anne ja Mathieuga, tegin videotervituse perele ja nüüd istume bussis teele Genevilla poole, sööme vahepeal midagi mõnusat, vaatame „Hangoverit“ ja kirjutame. Lugesin vahepeal ka ühe oma kahest raamatust läbi.



Pioneerihunnik. Mina keeldusin seda salli nii kandmast.

5.juuli ehk vähe rahulikum päev

Tänane äratus oli erakordselt hiline – kl7. Ärkasin selle peale, et jahe hakkas. Tõmbasin fliisi peale, aga 10min pärast äratatigi meid juba päriselt. Ma hakkan juba immuunseks muutuma selle ruuporisse laulmise vastu, ei karga enam istuli esimese silbi peale, vaid magaks edasi, kui selle eest nii kõva peapesu ei saaks. Sõime, pesime hambaid ja nüüd oleme loodusteaduste muueseumis, mis on vist huvitavam kui kõik eelnevad kokku. Oleme seni käinud vaid ajaloomuuseumides ja koos giidiga, aga siin oleme omapäi, jee 
Täna peaks veel ees ootama 1 muuseum, 1 konverents ja kohtumine kuningaga, aga kuna kuningas on haige, ei tea, mis saab. Ehk näeme printsi vms :D
Ka patsitegijana kogun kuulsust – olen täna juba 3 inimesele patsid pähe teinud (+mina ise) ja isegi lõuna ei ole veel käes :D Aga sellega on hästi, sest mulle meeldib patse punuda.
Hm, ma joonistasin oma päeviku kaanele veekindla markeriga, nii et iga kord kui ma seda valesti käes hoian või seda kuidagi naha vastas hoian, saan ma mustri :D Esimene kord oli isegi veidi naljakas, nüüd tahaks selle maha saada. Tagasi laagrisse jõudes saime süüa (risoto ja kana – õhh, it’s not like we had it for the past 2 weeks), siis saime dušši võtta (külllm) ja seal samas duši all ka riideid pesta. Siis sõime Oreoid maapähklivõiga ja pakkisin oma koti ümber. Istusime pea tunnikese sõbudega murul ja nüüd ongi aeg konverentsi kuulata. Pärast seda saame ka oma meilid kätte, wiiiii!!! Ma nii ootan, loodame, et saan teistelt ka meile peale pere  Eelmine nädal oli nii tore, et Kadri mulle kirjutas.
SAIME MEILID KÄTTE! Esimesena lugesin kohe välja Leena nunnu stiili – nii tore  Pisarad tulid silma kohe. Sain veel meile Annult, K.A-lt ja M-L-lt ja issilt. Tore oli lugeda, see kord olid terved meilid vähemalt, thank god. Järgmine kord kui telefoni leian, helistan Leenale ka, igatsen teda juba : )
Homme ootab meid ees gran aventura 4h bussis. Loodame, et läheb lihtsalt ja ei ole ei sauna ega tornaadot peas (lootsin, et konditsioneeri on parajalt, mitte nii, et puhub juuksed peast minema või vastupidi ei ole üldse). Samuti muusika – raadio pannakse iga kord nii kõvasti mängima, nagu oleks tegu kurtide bussiga, buff, vastik : ( Muidu sai täna nalja – 2 konverentsi ja siis õhtusöök – oiiiii, kõigepealt 1.käiguks tomatipasta (ülekeenud, kuid siiski – PASTA!!!) ja teiseks veel hamburger, armas kodune.Väga-väga hea oli. Siis saime veel donut-virsiku ja krõpsu. Pärast seda tundsin, nagu oleks ära söönud hobuse, kaks lehma ja magustoiduks veel ühe kaamli. Kui Peruus tundus tegu olevat dieedilaagriga, siis siin võtame selle kõik tagasi ja veel natuke juurde ka. Ja VETT ON PIISAVALT, nüüd kui seda ka kraanist saaks, Peruus jõime päevi vana vett, millel oli puhastustablettidest kloorimaitse, võeh. Igal juhul on veel 1 matkavaba päev ja siis läheme jälle.Kind of awful. Nad võiksid matkad tühistada, mu kannanahad ei kannata rohkem ville välja. Ka on mu üks varbaküüs juba poolenisti sinine. Aga ma proovin uut attitude’i – ei virise, vaid kõnnin nii palju kui vähegi jaksan. Ja kui enam ei jaksa, siis lähen lõpuni ja siis kukun kokku. Tänan tähelepanu eest ja head ööd. Aa, üks asi veel – Sandral oli sünnipäev ja täna tegime talle siis sünnipäevapeokese – ta sai niiiii palju kommi ja muud head, et ma juba ootan oma sünnat  Siis on ka ruta juba peaaegu läbi ja saab koju kallikesi nägema. Praegu on jäänud veel täpselt 2 nädalat – nii igatsen juba teid, kullakesed!



Sõbrapilt laevaga



Mina ja mu patsitibud

4.juuli ehk Segovia

Nii, ööbimine mäetipus läks kenasti. Kohale jõudsime u kl23, sõime kiirelt ja pugesin üleni magamiskotti, et oleks soojem ja putukad ei tülitaks. Hommikul ärkasime ja oli niiiiii külm. Pakkisime elu kokku ja hakkasime mäest alla kõndima, et enne kõige hullemat päikest alla jõuda. Tee peal sõime hommikusööki ja kõndisime siis edasi. Mathieul tekkis seljakotist seljavalu, muretsesin natuke tema pärast ja kõndisin temaga koos. Vahepeal rääkisin hispaania-entusiastist Leedu tüdrukuga hispaania keelt. Kui jõudsime Huancosse, istusime bussi ja sõitsime tagasi sinna, kust matka alustasime. Kõndisime kesklinna, sõime (2 käiku + puuviljad + chocolate frio sin churros!) ja siis ootas meid üllatus – vaba aeg 2,5h! Ründasime Alina (Rumeenia), Anne(Holland), Mathieu(Austria), Kaylee(USA) ja Vincentiga(Saksamaa) turistitänavat, ostsime postkaarte, käepaelu jm turistikraami ning astusime riidepoodidesse sisse. Mathieu tüdines sellest kiirelt ära ja alustas ringjooksu mööda linna, nii et me kõik lihtsalt jooksime tal sabas. Õnneks ta vist mõistis, mis ta valesti tegi, kui ma talle ütlesin, et ta jooksis vist poest mööda. Ostsime poest jäätist ja kirjutasime kodustele keskväljakul postkaarte. Siis saigi vaba aeg läbi, istusime bussi, sõitsime Madridi tagasi, dušitasime (elu kiireim dušš, ausalt), sõime õhtust ja nüüd ongi aeg magama minna. Homme saame ka uued kirjad kätte, on mida oodata : )




Vivac mäetipus



Sõbudega Segovias