7.juuli ehk amaca ehk hammock ehk võrkkiik

Täna öösel magasime võrkkiige moodi asjades. Päris hea oli, nagu omaette telk, mis oli lihtsalt väga väike. Päris mugav oli, isegi külili sai hästi magada. Ainult hommikupoole hakkas seljal väga külm.
Tänane matk pidi olema lühike, 2km, ja lihtne, nii et selle pean kaasa tegema, kuid homse jätan ilmselt vahele oma põlvede pärast. See on kena, sest ma tegelikult ei viitsi enam neid kive oma jalge ees põrnitseda ja sisendada endale, et ma jõuan ju tegelikult veel natuke. Siis saan suht terve vaba päeva  Ilmselt vabastatakse Joe ka, nii et saame koos aega veeta. Täna hommikul üritati meile ka külma dušši „sooja ja tervendava“ pähe kaela määrida, kuid õnge läksid vaid u. 10 inimest. Ei ole asi ka nii hull, ülehomme saame laeval normaalse duši, nii kaua kannatab niiskete salvrättide ja deodokaga välja küll.:D Oleme ju ükskord juba alimanhad.
Homme on järgmine matkapäev. Oleme laagris mäetipus; hommikul teeme käigu 50m allapoole ja siis üles tagasi ning siis suht ühtlaselt kogu ülejäänud päev. Või vähemalt nii meile öeldi, neid ei tea kunagi. Ma arvan, et proovin siiski sellest vabastust saada, sest ei soovi küll 10-12h ehk 13-14h kõndida homme koos selle seljakotiga :S
Samuti on siin mäetipus räigelt külm. Riietasin end nii lahti kui sain (nii on magamiskotis kõige soojem ja hetkel on telgis päris ok olla, loodame, et see tunne jätkub hommikuni, oleks kena).
Homme õhtul peaksime tsivilisatsiooni tagasi jõudma ja siis on 1 päev muuseume jm staffi ning siis jõuamegi laevale! Hiiiii ma nii ootan juba, loodame, et on tore ja ei ole tormi vms :D Sõidame Bilbaosse ja sealt tulevad juba sõidud laevaga ja peatused vaheldumisi umbes nädalaks. Siis on mõned päevad veel ja siis ongi trip läbi. Pisut kahju, aga samas ootan ka, 12 päeva veel, 2/3 on läbi. Siis saab koju!!!! Ma ootan nii-nii seda esimest hetke, kui ma Tallinna Lennujaamast välja astun ja seal oma peret näen:D Ja äkki on isegi mõni sõbu tervitama tulnud... Ja kuidas ma siis koju jõuan ja oma voodisse vajun... Wiiiiii nii ootan juba... Vaba aega tahaks saada, siis helistaks koju ja Leenale ja kirjutaks internetipunktis FB-i „Olen elus, don’t worry“ ning vaataks meilist, mis kell lend läheb. Ja loeks meile. Neid on kindalsti mingi 3000 juba praeguseks. Sõnumeid võiks ka lugeda. Aga praegu oman ainult mochila pequenhat ja helistamismasin on mochila grandes, nii et vähemalt mõni päev tuleb oodata : ) Loodame, et Kadri sai mu sünnasõnumi kätte. 4-5 päeva pärast saame ka uued meilid kätte, väga-väga tahaks juba, see on alati nii nunnu, kui kõik kirjutavad.



Mina ja Anne ja meie kodud.



Selline on üks matkavõrkkiik. Kasutaks küll.