Täna oli järjekordne kõnnipäev. Alustasime kl 9 hommikul ja lõpetasime 8 õhtul. 11 tundi ja 29km! Päris hull. Põlved annavad end mõnuga tunda ja villid varvastel ja kannal annavad märku mittepiisavaltheadest sokkidest, ehkki sokid on super. Hommikut alustasime kõnniga mäest alla vaatama jõge, mis oli türkiissinine-rohekas. Tõest vapustavalt kaunis. Oli väärt seda pea 3h kõndimist. Pärast seda ei lastud palju puhata, vaid hakkasime oma uue ööbimiskoha poole astuma. Tee peal tegime söögipeatuse (militaarlõuna) ja ka mõned väiksemad peatused. Enamus aega rääkisin Mathieuga juttu ja kuulasin, kuidas ta Vincentiga saksa keelt räägib. Laulsime koos „Broken Strings“’i. Kuigi vahepeal oli päris allaandlik tunne, on mul siiski hea meel, et selle ära tegin, ikkagi 29km ühe päevaga. 11 rohkem, kui ma kunagi varem kõndinud olen ja veel mägedes! Kohale jõudes montarisime kohe tiendad, sõime valget kala pastasalatiga ja flani ning nüüd ravingi telgis oma ville ja lähen varsti magama. Hea uudis on veel see, et homne 12 km matk jäeti ära, sest hakkab sadama! Nii et istume lihtsalt bussi ja sõidame sinna, kuhu meil vaja on. Normaalne, eks. Bussid saavad sõita, aga me kõnnime. Nagu eile kõndisime lihtsalt ringiratast. Seljakotiga. Päris vihaseks teeb selline mõttetus.
Kui ma nüüd ei eksi, on jäänud vaid 1 matk – 10h Mathieu sünnipäeval. Kui selle ka tehtud saab, siis võin uhkusega öelda, et olen see suvi räigeltpalju matkanud. 11 päeva veel ja siis koju : )
Sellise paneks tagaaeda omale.
Nii-nii külm ja nii-nii kuiv
No comments:
Post a Comment