6.juuli ehk hispaanlastest pioneerid

Täna hommikul sõitsime Madridist minema. Kahju oli, kuna seal olid normaalsed tualetid ja dušid. Varju leidus ka igal pool. Samas ütles Silvia meile, et Hispaanias on meil igas laagrikohas norm tingimused. Noh, v.a mägedes, kus me tegelt veedame suht palju aega. Homme ongi juba järgmine jalutuskäik (4h). Ma arvan, et ütlen neile, et ma ei saa minna oma põlvede pärast, mis on ju tegelikult ka tõsi, viimasel marchal oli mul nii valus, et ma hoidsin pool teed oma jalga valesti, millest ma sain krambid talla alla. Tuleb neile puhkust anda, et mitte neid lõplikult surmata. Aga kui ma tahaks, saaks ma seda mõnda aega kannatada. Aga ma ei taha. Bussis tegime Anne ja Alinaga ühe oma šokolaadi lahti ja kohe oli pool gruppi nagu herilased kohal. See on tegelikult päris nõme, sest meil oli alles paar päeva tagasi vaba aega, nad oleks võinud ise omale süüa osta, kui neil selline šokolaadi-obsessioon on. Ka meie sünnipäevalaps tegi oma küpsised lahti ning ei jaganud neid lõpuks mitte ainult meie grupiga (see oleks lihtsalt viisakas), vaid terve bussiga, kes kõik krõbina peale bussi tagaseinast kohale jooksid. Ma ei tea. Siin on nende heade toitudega nii, et kui sul seda on, siis nagu tahaks ise nautida, mitte seda vähest, mida sa endaga igale poole kaasa vead, kogu grupi vahel ära jagada. Niisiis tuleb süüa salaja, mis annab jälle suht 5-aastase tunde. Ultimaatum. Hehe.
Lisaks, on need hispaanlased ka nii nõudlikud. Niipea, kui tagumik bussiistet puudutab, algab kisa:“ Oye, mùsica, por favor! Radio! Màs alto! Dos cuarenta! Aire, por favor!“ Ja bussijuhid teevad ka. Ilmelik, ma küll mingite ärahellitatud kisakõride soove täita ei tahaks. Nii et pea kohal möllab pidevalt jääkülm tornaado (mis te arvate, kallikesed, kust teie nohud pärit on?!) ja raadiost üürgab maksimumvõimsusel Rihanna. Ja mina kuulan muusikat valjusti. Leena oleks vist üldse poolsurnud siin juba. Sama lugu on ka koristamisega – WC-s on prügikastiPEALNE kätekuivatuspabereid täis, samas kui prügikast on pooltühi. Millal nad õpivad, et kui igaüks enda järelt koristab, siis oleks palju normaalsem olla?! Ja eile öeldi meile, et enne oma meile kätte ei saa, kui oma telgi ümbruse ära koristame, mis lõppes sellega, et mina koristasin kogu meie grupi prügi, samal ajal, kui osad lihtsalt istusid telgis. Ok, pool gruppi oli missal, see on normaalne, aga need, kes ei olnud? Tahavad saada, aga selleks midagi ära teha ei taha. Buu.
Jõudsime nüüd Navarrasse ja „kuulame“ kirikus konverentsi. Oleme ajakavast juba tunniga maas, mis tähendab, et õhtusööki saame alles 22.30. Ja lõunat ootan ka juba, ehkki mulle tundub, et ma nägin paellapada, mis oleks suht halb minu riisivastasuse tõttu. Loodame, et nägin valesti. Lugesin oma päevikut ja tundub, et alates paarist viimasest päevast Peruus olen olnud suht rõõmus. See on kena, nii läheb aeg palju kiiremini.
Oleme taas bussis. Pärast konverentsi anti meile kõigile punased rätikud ja kõik sidusid selle endale kaela nagu pioneeridel. Tegelt oli see härjavõitluspidustuste reklaam. Pärast seda läksime sööma. Esimene kõik oli midagi supi ja prae vahepealset ja see oli veits imelik, kuid teine käik oli seda parem – spagetid kala ja salatiga. Magustoiduks flan. Kõht sai jälle kord ääreni täis. Sellele järgnes väike lobisemine Anne ja Mathieuga, tegin videotervituse perele ja nüüd istume bussis teele Genevilla poole, sööme vahepeal midagi mõnusat, vaatame „Hangoverit“ ja kirjutame. Lugesin vahepeal ka ühe oma kahest raamatust läbi.



Pioneerihunnik. Mina keeldusin seda salli nii kandmast.