9.juuli ehk lambajuust ja laevale!

Täna hommikul ärkasime kl6, pakkisime telgid kokku, sõime ja tegime väikse ringi metsas. Ilus oli, kõrge ja tihe, täpselt selline, kus haldjad võiks elada. Siis kõndisime mäest alla bussideni, sõitsime kõva 15 min ja jõudsime talusse, kus meile kõigepealt demonstreeriti lammaste lüpsmist ja pügamist ning sellele järgnes väike juustudegusteerimine. 1.maitses liivaselt, 2.oli nagu parmesan ja vinegar (mu lemmik!), 3.oli TÄPSELT nagu Estoveri Eesti juust suitsuse koorikuga ja neljas oli juustukreem saial, mida oli saia kohta küll väga vähe, aga maitses sellegipoolest hästi. Kõik oli tehtud lambapiimast. Oleks võinud veelgi süüa :D Siis tuli lõuna, päev, mida me kõik kartnud oleme, söögiks oli riis. Mingid lihapallid ka, aga needki ei maitsenud kuigi suurepäraselt, tomatikastmes ei olnud piisavalt soola ja suhkrut. Nii et ma ei söönud palju, aga loodame, et laeval saab hea õhtusöögi u. 5h pärast :D Üldse ei ole toidud enam nii head pärast Madridist lahkumist, toitlustaja muutus. Ja ainult 1 käik on ka 
Täna on see päev, mida me kõik oodanud oleme – läheme laeva peale! Soojad dušid ja normaalsed voodid! Kõlab päris suuuuuuuuuurepäraselt :D Ja vahelduva eduga oleme laeval ja laevalt maas terve järgmise nädala. Õpime vehklemist ka, mis on päris vinge. Praegu peaks meil veel mingi 30 min puhkust olema ja siis kõnnime bussi, sõidame 4h ja jõuamegi.
4 tunnist sõidust sai märkamatult 2, istusime paati, mis viis meid laeva juurde, kus valisime voodid, sõime end surnuks (käisid jutud, et meile tehti süüa sama palju, kui tavaliselt tehakse 400 mereväelasele. Meid oli koos korraldusmeeskonnaga ca 300 ja me sõime iga viimse kui asja ära :D) ja siis peeti meile väiksed kõned laevaohutuse teemal, millest ma (ega Mathieu, kes oskab hisp k palju paremini kui mina) mitte midagi aru ei saanud, nii et veetsime M-ga selle lollitades ja ohates kella vaadates.Kui meid LÕPUKS vabaks lasti, läksime oma kabiini (15 inimest), otsisime välja mustad riided (kõik, mida siin kandnud olen) ja nüüd ootan dušijärjekorras, varsti peaks saama ja siis lähen küll otse magama, sest kell on juba 00.15.



Sollado



Meie sõjalaev-kodu. Sai päris armsaks : )



Teeme lambajuustu.

8.juuli ehk türkiissinisus ja vahemerelised kõrbed

Täna oli järjekordne kõnnipäev. Alustasime kl 9 hommikul ja lõpetasime 8 õhtul. 11 tundi ja 29km! Päris hull. Põlved annavad end mõnuga tunda ja villid varvastel ja kannal annavad märku mittepiisavaltheadest sokkidest, ehkki sokid on super. Hommikut alustasime kõnniga mäest alla vaatama jõge, mis oli türkiissinine-rohekas. Tõest vapustavalt kaunis. Oli väärt seda pea 3h kõndimist. Pärast seda ei lastud palju puhata, vaid hakkasime oma uue ööbimiskoha poole astuma. Tee peal tegime söögipeatuse (militaarlõuna) ja ka mõned väiksemad peatused. Enamus aega rääkisin Mathieuga juttu ja kuulasin, kuidas ta Vincentiga saksa keelt räägib. Laulsime koos „Broken Strings“’i. Kuigi vahepeal oli päris allaandlik tunne, on mul siiski hea meel, et selle ära tegin, ikkagi 29km ühe päevaga. 11 rohkem, kui ma kunagi varem kõndinud olen ja veel mägedes! Kohale jõudes montarisime kohe tiendad, sõime valget kala pastasalatiga ja flani ning nüüd ravingi telgis oma ville ja lähen varsti magama. Hea uudis on veel see, et homne 12 km matk jäeti ära, sest hakkab sadama! Nii et istume lihtsalt bussi ja sõidame sinna, kuhu meil vaja on. Normaalne, eks. Bussid saavad sõita, aga me kõnnime. Nagu eile kõndisime lihtsalt ringiratast. Seljakotiga. Päris vihaseks teeb selline mõttetus.
Kui ma nüüd ei eksi, on jäänud vaid 1 matk – 10h Mathieu sünnipäeval. Kui selle ka tehtud saab, siis võin uhkusega öelda, et olen see suvi räigeltpalju matkanud. 11 päeva veel ja siis koju : )



Sellise paneks tagaaeda omale.



Nii-nii külm ja nii-nii kuiv

7.juuli ehk amaca ehk hammock ehk võrkkiik

Täna öösel magasime võrkkiige moodi asjades. Päris hea oli, nagu omaette telk, mis oli lihtsalt väga väike. Päris mugav oli, isegi külili sai hästi magada. Ainult hommikupoole hakkas seljal väga külm.
Tänane matk pidi olema lühike, 2km, ja lihtne, nii et selle pean kaasa tegema, kuid homse jätan ilmselt vahele oma põlvede pärast. See on kena, sest ma tegelikult ei viitsi enam neid kive oma jalge ees põrnitseda ja sisendada endale, et ma jõuan ju tegelikult veel natuke. Siis saan suht terve vaba päeva  Ilmselt vabastatakse Joe ka, nii et saame koos aega veeta. Täna hommikul üritati meile ka külma dušši „sooja ja tervendava“ pähe kaela määrida, kuid õnge läksid vaid u. 10 inimest. Ei ole asi ka nii hull, ülehomme saame laeval normaalse duši, nii kaua kannatab niiskete salvrättide ja deodokaga välja küll.:D Oleme ju ükskord juba alimanhad.
Homme on järgmine matkapäev. Oleme laagris mäetipus; hommikul teeme käigu 50m allapoole ja siis üles tagasi ning siis suht ühtlaselt kogu ülejäänud päev. Või vähemalt nii meile öeldi, neid ei tea kunagi. Ma arvan, et proovin siiski sellest vabastust saada, sest ei soovi küll 10-12h ehk 13-14h kõndida homme koos selle seljakotiga :S
Samuti on siin mäetipus räigelt külm. Riietasin end nii lahti kui sain (nii on magamiskotis kõige soojem ja hetkel on telgis päris ok olla, loodame, et see tunne jätkub hommikuni, oleks kena).
Homme õhtul peaksime tsivilisatsiooni tagasi jõudma ja siis on 1 päev muuseume jm staffi ning siis jõuamegi laevale! Hiiiii ma nii ootan juba, loodame, et on tore ja ei ole tormi vms :D Sõidame Bilbaosse ja sealt tulevad juba sõidud laevaga ja peatused vaheldumisi umbes nädalaks. Siis on mõned päevad veel ja siis ongi trip läbi. Pisut kahju, aga samas ootan ka, 12 päeva veel, 2/3 on läbi. Siis saab koju!!!! Ma ootan nii-nii seda esimest hetke, kui ma Tallinna Lennujaamast välja astun ja seal oma peret näen:D Ja äkki on isegi mõni sõbu tervitama tulnud... Ja kuidas ma siis koju jõuan ja oma voodisse vajun... Wiiiiii nii ootan juba... Vaba aega tahaks saada, siis helistaks koju ja Leenale ja kirjutaks internetipunktis FB-i „Olen elus, don’t worry“ ning vaataks meilist, mis kell lend läheb. Ja loeks meile. Neid on kindalsti mingi 3000 juba praeguseks. Sõnumeid võiks ka lugeda. Aga praegu oman ainult mochila pequenhat ja helistamismasin on mochila grandes, nii et vähemalt mõni päev tuleb oodata : ) Loodame, et Kadri sai mu sünnasõnumi kätte. 4-5 päeva pärast saame ka uued meilid kätte, väga-väga tahaks juba, see on alati nii nunnu, kui kõik kirjutavad.



Mina ja Anne ja meie kodud.



Selline on üks matkavõrkkiik. Kasutaks küll.

6.juuli ehk hispaanlastest pioneerid

Täna hommikul sõitsime Madridist minema. Kahju oli, kuna seal olid normaalsed tualetid ja dušid. Varju leidus ka igal pool. Samas ütles Silvia meile, et Hispaanias on meil igas laagrikohas norm tingimused. Noh, v.a mägedes, kus me tegelt veedame suht palju aega. Homme ongi juba järgmine jalutuskäik (4h). Ma arvan, et ütlen neile, et ma ei saa minna oma põlvede pärast, mis on ju tegelikult ka tõsi, viimasel marchal oli mul nii valus, et ma hoidsin pool teed oma jalga valesti, millest ma sain krambid talla alla. Tuleb neile puhkust anda, et mitte neid lõplikult surmata. Aga kui ma tahaks, saaks ma seda mõnda aega kannatada. Aga ma ei taha. Bussis tegime Anne ja Alinaga ühe oma šokolaadi lahti ja kohe oli pool gruppi nagu herilased kohal. See on tegelikult päris nõme, sest meil oli alles paar päeva tagasi vaba aega, nad oleks võinud ise omale süüa osta, kui neil selline šokolaadi-obsessioon on. Ka meie sünnipäevalaps tegi oma küpsised lahti ning ei jaganud neid lõpuks mitte ainult meie grupiga (see oleks lihtsalt viisakas), vaid terve bussiga, kes kõik krõbina peale bussi tagaseinast kohale jooksid. Ma ei tea. Siin on nende heade toitudega nii, et kui sul seda on, siis nagu tahaks ise nautida, mitte seda vähest, mida sa endaga igale poole kaasa vead, kogu grupi vahel ära jagada. Niisiis tuleb süüa salaja, mis annab jälle suht 5-aastase tunde. Ultimaatum. Hehe.
Lisaks, on need hispaanlased ka nii nõudlikud. Niipea, kui tagumik bussiistet puudutab, algab kisa:“ Oye, mùsica, por favor! Radio! Màs alto! Dos cuarenta! Aire, por favor!“ Ja bussijuhid teevad ka. Ilmelik, ma küll mingite ärahellitatud kisakõride soove täita ei tahaks. Nii et pea kohal möllab pidevalt jääkülm tornaado (mis te arvate, kallikesed, kust teie nohud pärit on?!) ja raadiost üürgab maksimumvõimsusel Rihanna. Ja mina kuulan muusikat valjusti. Leena oleks vist üldse poolsurnud siin juba. Sama lugu on ka koristamisega – WC-s on prügikastiPEALNE kätekuivatuspabereid täis, samas kui prügikast on pooltühi. Millal nad õpivad, et kui igaüks enda järelt koristab, siis oleks palju normaalsem olla?! Ja eile öeldi meile, et enne oma meile kätte ei saa, kui oma telgi ümbruse ära koristame, mis lõppes sellega, et mina koristasin kogu meie grupi prügi, samal ajal, kui osad lihtsalt istusid telgis. Ok, pool gruppi oli missal, see on normaalne, aga need, kes ei olnud? Tahavad saada, aga selleks midagi ära teha ei taha. Buu.
Jõudsime nüüd Navarrasse ja „kuulame“ kirikus konverentsi. Oleme ajakavast juba tunniga maas, mis tähendab, et õhtusööki saame alles 22.30. Ja lõunat ootan ka juba, ehkki mulle tundub, et ma nägin paellapada, mis oleks suht halb minu riisivastasuse tõttu. Loodame, et nägin valesti. Lugesin oma päevikut ja tundub, et alates paarist viimasest päevast Peruus olen olnud suht rõõmus. See on kena, nii läheb aeg palju kiiremini.
Oleme taas bussis. Pärast konverentsi anti meile kõigile punased rätikud ja kõik sidusid selle endale kaela nagu pioneeridel. Tegelt oli see härjavõitluspidustuste reklaam. Pärast seda läksime sööma. Esimene kõik oli midagi supi ja prae vahepealset ja see oli veits imelik, kuid teine käik oli seda parem – spagetid kala ja salatiga. Magustoiduks flan. Kõht sai jälle kord ääreni täis. Sellele järgnes väike lobisemine Anne ja Mathieuga, tegin videotervituse perele ja nüüd istume bussis teele Genevilla poole, sööme vahepeal midagi mõnusat, vaatame „Hangoverit“ ja kirjutame. Lugesin vahepeal ka ühe oma kahest raamatust läbi.



Pioneerihunnik. Mina keeldusin seda salli nii kandmast.

5.juuli ehk vähe rahulikum päev

Tänane äratus oli erakordselt hiline – kl7. Ärkasin selle peale, et jahe hakkas. Tõmbasin fliisi peale, aga 10min pärast äratatigi meid juba päriselt. Ma hakkan juba immuunseks muutuma selle ruuporisse laulmise vastu, ei karga enam istuli esimese silbi peale, vaid magaks edasi, kui selle eest nii kõva peapesu ei saaks. Sõime, pesime hambaid ja nüüd oleme loodusteaduste muueseumis, mis on vist huvitavam kui kõik eelnevad kokku. Oleme seni käinud vaid ajaloomuuseumides ja koos giidiga, aga siin oleme omapäi, jee 
Täna peaks veel ees ootama 1 muuseum, 1 konverents ja kohtumine kuningaga, aga kuna kuningas on haige, ei tea, mis saab. Ehk näeme printsi vms :D
Ka patsitegijana kogun kuulsust – olen täna juba 3 inimesele patsid pähe teinud (+mina ise) ja isegi lõuna ei ole veel käes :D Aga sellega on hästi, sest mulle meeldib patse punuda.
Hm, ma joonistasin oma päeviku kaanele veekindla markeriga, nii et iga kord kui ma seda valesti käes hoian või seda kuidagi naha vastas hoian, saan ma mustri :D Esimene kord oli isegi veidi naljakas, nüüd tahaks selle maha saada. Tagasi laagrisse jõudes saime süüa (risoto ja kana – õhh, it’s not like we had it for the past 2 weeks), siis saime dušši võtta (külllm) ja seal samas duši all ka riideid pesta. Siis sõime Oreoid maapähklivõiga ja pakkisin oma koti ümber. Istusime pea tunnikese sõbudega murul ja nüüd ongi aeg konverentsi kuulata. Pärast seda saame ka oma meilid kätte, wiiiii!!! Ma nii ootan, loodame, et saan teistelt ka meile peale pere  Eelmine nädal oli nii tore, et Kadri mulle kirjutas.
SAIME MEILID KÄTTE! Esimesena lugesin kohe välja Leena nunnu stiili – nii tore  Pisarad tulid silma kohe. Sain veel meile Annult, K.A-lt ja M-L-lt ja issilt. Tore oli lugeda, see kord olid terved meilid vähemalt, thank god. Järgmine kord kui telefoni leian, helistan Leenale ka, igatsen teda juba : )
Homme ootab meid ees gran aventura 4h bussis. Loodame, et läheb lihtsalt ja ei ole ei sauna ega tornaadot peas (lootsin, et konditsioneeri on parajalt, mitte nii, et puhub juuksed peast minema või vastupidi ei ole üldse). Samuti muusika – raadio pannakse iga kord nii kõvasti mängima, nagu oleks tegu kurtide bussiga, buff, vastik : ( Muidu sai täna nalja – 2 konverentsi ja siis õhtusöök – oiiiii, kõigepealt 1.käiguks tomatipasta (ülekeenud, kuid siiski – PASTA!!!) ja teiseks veel hamburger, armas kodune.Väga-väga hea oli. Siis saime veel donut-virsiku ja krõpsu. Pärast seda tundsin, nagu oleks ära söönud hobuse, kaks lehma ja magustoiduks veel ühe kaamli. Kui Peruus tundus tegu olevat dieedilaagriga, siis siin võtame selle kõik tagasi ja veel natuke juurde ka. Ja VETT ON PIISAVALT, nüüd kui seda ka kraanist saaks, Peruus jõime päevi vana vett, millel oli puhastustablettidest kloorimaitse, võeh. Igal juhul on veel 1 matkavaba päev ja siis läheme jälle.Kind of awful. Nad võiksid matkad tühistada, mu kannanahad ei kannata rohkem ville välja. Ka on mu üks varbaküüs juba poolenisti sinine. Aga ma proovin uut attitude’i – ei virise, vaid kõnnin nii palju kui vähegi jaksan. Ja kui enam ei jaksa, siis lähen lõpuni ja siis kukun kokku. Tänan tähelepanu eest ja head ööd. Aa, üks asi veel – Sandral oli sünnipäev ja täna tegime talle siis sünnipäevapeokese – ta sai niiiii palju kommi ja muud head, et ma juba ootan oma sünnat  Siis on ka ruta juba peaaegu läbi ja saab koju kallikesi nägema. Praegu on jäänud veel täpselt 2 nädalat – nii igatsen juba teid, kullakesed!



Sõbrapilt laevaga



Mina ja mu patsitibud

4.juuli ehk Segovia

Nii, ööbimine mäetipus läks kenasti. Kohale jõudsime u kl23, sõime kiirelt ja pugesin üleni magamiskotti, et oleks soojem ja putukad ei tülitaks. Hommikul ärkasime ja oli niiiiii külm. Pakkisime elu kokku ja hakkasime mäest alla kõndima, et enne kõige hullemat päikest alla jõuda. Tee peal sõime hommikusööki ja kõndisime siis edasi. Mathieul tekkis seljakotist seljavalu, muretsesin natuke tema pärast ja kõndisin temaga koos. Vahepeal rääkisin hispaania-entusiastist Leedu tüdrukuga hispaania keelt. Kui jõudsime Huancosse, istusime bussi ja sõitsime tagasi sinna, kust matka alustasime. Kõndisime kesklinna, sõime (2 käiku + puuviljad + chocolate frio sin churros!) ja siis ootas meid üllatus – vaba aeg 2,5h! Ründasime Alina (Rumeenia), Anne(Holland), Mathieu(Austria), Kaylee(USA) ja Vincentiga(Saksamaa) turistitänavat, ostsime postkaarte, käepaelu jm turistikraami ning astusime riidepoodidesse sisse. Mathieu tüdines sellest kiirelt ära ja alustas ringjooksu mööda linna, nii et me kõik lihtsalt jooksime tal sabas. Õnneks ta vist mõistis, mis ta valesti tegi, kui ma talle ütlesin, et ta jooksis vist poest mööda. Ostsime poest jäätist ja kirjutasime kodustele keskväljakul postkaarte. Siis saigi vaba aeg läbi, istusime bussi, sõitsime Madridi tagasi, dušitasime (elu kiireim dušš, ausalt), sõime õhtust ja nüüd ongi aeg magama minna. Homme saame ka uued kirjad kätte, on mida oodata : )




Vivac mäetipus



Sõbudega Segovias

3.juuli ehk kuidas ennast veenda, et püsti seistes ei tohi magama jääda, sest siis sa kukud ümber?

Hommikul vilistasime kogu telgiga äratuse peale ja magasime mõnuga 20 min sisse. Siis sõime, pidasime väikse grupikriisikoosoleku (läksime sööma ilma ülejäänud gruppi ootamata) ja siis tuligi end juba corriendo corriendo bussi ajada. Bussis ootasime mingi 20min ja siis sõitsime muuseumi, kus praegu oleme. Täna on vist ka gripipäev, sest ma ärkasin köhaga ja ka nohu pole paremaks läinud. See pole väga kena, sest õhtul tuleb 3-6h kõndida. Jea, kas see pole mitte mu lemmikosa tripist! :D
Muuseumis tundsin end päris halvasti. Nohu ja reisiväsimus annavad tunda nii, et võitlesin endaga päris kõvasti, et mitte lihtsalt silmi kinni panna ja magama jääda. Püsti seistes. Iseenesest oli ilus muuseum, ilusad maalid , kuid raske oli neid nautida kinnivajuvate silmade ja külmavärinatega. Siis pakiti meid bussi ja viidi kuhugi (magasin selle aja maha), kästi lipud välja võtta ja tehti pilti. Prantsuse nohik toppis oma lippu mulle näkku. Monitor tuli surnud lipukandjate juurde ja ütle, et kamoon, mida me oleme väsitavat teinud täna (2h muuseumis) ja eile (12h lennukis ja 2h Madridis, magama pisut enne 2-e), pluss veel enne seda öö bussis. Ja ajavahe. Ei, me pole üldse väsinud. Ja ega täna öösel ka magada ei saa, sest kõigepealt matkame u kuni kl 00.00ni, kui mitte kauem, ja siis magame suhtkoht tähtede all, sest telke me kaasa ei võta.




Museo del Prado


ONCE (Madridi puuetega inimeste keskuse) korvpallitiim.



Titiriterod enne matka meeleolu loomas.

2.juuli ehk Madrid, por fin!

2.juuli
Pärast õgimist viskasin kohe silmad kinni ja jäin magama. Vahepeal end kohendades magasin vist oma 6 tundi. Ärkasin üles kuivanud kurgu ja olematu häälega. Loodame, et see läheb varsti mööda. Veel ootab ees maandumine, mis (palunpalunpalun) saab olema normaalne, kui mu ibukas töötab ja ninaneel liiga suure rõhu all pole. Loodame parimat. Lennujaamas proovin vist uuesti helistada (emme-issi!) ja siis ongi holy-holy free time. Ning – 19 päeva ja siis olengi kodus, wii :D
Täna seadsime end laagrisse Madridi kesklinna lähistele. Lennukist maha tulles võttis meid kõigepealt vastu põrgukuumus ja siis hiigelhunnik õnnelikke vanemaid. Lennujaamast sain ka koju helistada, wii :D Oli päris kurb, kui kõik kohtusid oma vanematega ja mina vaatasin iga kiilaspead, et ega see mu isa pole. Ei olnud. Nii siis läksime laagrisse, sõime ja kõik läksid oma vanematega koju – sööma, riideid ja ennast küürima. Meie leidsime endale ühe monitora, ja läksime linna peale – vahetasime raha, tegmie mõned pildid ja sõime chocolate con churrost – oli hea küll, aga järgmine kord tellin sama portsu vist 3 peale. Niisiis jäi ära ka McDonalds, millest on veits kahju, meeled käivad ühe burksi ja friikate järele küll. Sõitsime metrooga, mis oli päris kena, Eestis võiks ka olla, saab väga kiirelt. Naastes pesime riideid ja võtsime pika mõnusa duši, juuksed on puhtad  Siis panime telgid üles, nokkisime veidi õhtusööki ja hambaid pestes nägin oma „kivi“, kes istus kõnniteeäärel ja nuttis. See on see tüdruk meie grupist, Irene. Kes paistab alati nii tugev, nii enesekindel. Tema on see, kes mulle mägedes ütles, et kui mina suudan siis suudad sina ka, tule! Ja ma läksin, noh vähemalt natuke maad. Igal juhul, inimesena ta mulle nii väga ei meeldinud, kuid oma tugevusega on mulle eeskujuks. Lohutasime teda veidi, viisime mõtteid mujale, kuni üks monitor meid telkidesse ajas. Ka tema on inimene, mis on armas. Homme läheme järgmisele matkale. Wii. See tähendab, et mõni päev nüüd jälle pesta ei saa. Ja elu tuleb kogu aeg seljas kanda, mis ka ei ole armas.
Nii. Elasime üle KOHUTAVA momendi. Meie telgis oli HIIGLASLIK putukas, mille Kaylee väga kangelaslikult välja viskas, kui mina ja Sandra põgenenud olime. See oli tõesti peaaegu nutmaajavalt suur ja õudne. Kahju, et meil telgis 3 putukakartjat on, mõni teine oleks veel käe peale võtnud ja kaugele viinud. Nüüd on kell juba peaaegu 2 ja peaks tõesti magama minema, kuid ajavahe, mis ütleb, et kell saab 9, ei taha veel magada :D Mis seal ikka, proovime. Head ööd!




Chocolate con churros!



Leboaeg varjus



Jee, pesu sai pesta!

1.juuli ehk viimane päev Peruus

1.juuli
Eilse öö veetsime bussis. Õhtul bussi jõudes sõin kohe ära kõik, mis veel alles oli sellest, kui Chachapoyase peatänavat ründasime, lisaks veel õhtusöögi, krõbistasin ühe unerohu peale ja u. 30 min pärast tundsin, et silmad vajuvad aikselt kinni. Järgmised 12h veetsin mugavamat asendit otsides ja magasdes. Magasin nii üle ühe, kahe kui kolme tooli ja ka põrandal. Hommikuks oli kael kange. Kl 6.30 otsustasid monitorid laulma hakata, aga mina ei lasknud end sellest segada ja tukkusin kuni kohalejõudmiseni. Sõime pargis lõunat ja kurgupastille (kurk oli nii-nii valus) ning siis elasime üle ühe muuseumikülastuse, mis oli tavalistest lühem ja seepärast armas. Pärast seda saime suveniiriturule minna! Jee! Ostsin 2 pinalit, magneteid, käepaelu, issile mütsi ja endale Inca Kola särgi. Olen rahul :D. Pärast seda ootas meid ees järgmine suurepärasus – SÖÖGIORGIA!!! Meid viidi avatud puhvetiga restorani ja lasti lahti. Sõime oksendamiseni ja siis veel natuke kooki peale. Pärast seda lahkusimegi lennujaama. Kohale jõudes pakkisime asjad lennukõlbulikuks, seisime pikalt sabas, saime passi migratsioonitempli ja sees me olimegi. Mõnda aega passisime niisama, siis proovisin telefoniga helistada – mobladega sain kõneposti, kodu ei võetud vastu, siis proovisin Linsut – ja ma rääkisin temaga! Ta ei olnud just eriti entusiastlik, kuna kell oli 2.30 öösel, aga ta lubas edasi öelda, et ma helistasin ja et kõik on hästi. Homme Spaanjasse (oh, old times, when I thought it was cool) jõudes proovime uuesti, oleme siis vähemalt enam-vähem ühes ajatsoonis. Hispaanias lastakse meid jälle Madridi peale lahti, sest hispaanlastel-õnneseentel on võimalus peredega kohtuda. Burger King, here we come, wanting your biggest meals. Riideid peaks ka pesema, sest seda rõvedat võidunud kraami on juba suht palju kogunenud. Ja ennast. Koju jõudes võtan küll vist ühe mõnusa pika vanni, et kogu see rõbe tolm ja 1,5 kuu mustus endalt maha saada. Praegu on jäänud veel 20 päeva. Kodu, kallis kodu!



FOOD ORGYYY!!! Ma ei jõudnud kätt ka tõsta pärast, ausalt. Ja ma joon Inca Kolat!!




Bussis teel lennujaama - sellised mütsid on Peruus kõva turistikaup, oli ju siiski kesktalv (eestlaste mõistes selline jahedamapoolsem jaanipäevailm : D)