2.juuli ehk Madrid, por fin!

2.juuli
Pärast õgimist viskasin kohe silmad kinni ja jäin magama. Vahepeal end kohendades magasin vist oma 6 tundi. Ärkasin üles kuivanud kurgu ja olematu häälega. Loodame, et see läheb varsti mööda. Veel ootab ees maandumine, mis (palunpalunpalun) saab olema normaalne, kui mu ibukas töötab ja ninaneel liiga suure rõhu all pole. Loodame parimat. Lennujaamas proovin vist uuesti helistada (emme-issi!) ja siis ongi holy-holy free time. Ning – 19 päeva ja siis olengi kodus, wii :D
Täna seadsime end laagrisse Madridi kesklinna lähistele. Lennukist maha tulles võttis meid kõigepealt vastu põrgukuumus ja siis hiigelhunnik õnnelikke vanemaid. Lennujaamast sain ka koju helistada, wii :D Oli päris kurb, kui kõik kohtusid oma vanematega ja mina vaatasin iga kiilaspead, et ega see mu isa pole. Ei olnud. Nii siis läksime laagrisse, sõime ja kõik läksid oma vanematega koju – sööma, riideid ja ennast küürima. Meie leidsime endale ühe monitora, ja läksime linna peale – vahetasime raha, tegmie mõned pildid ja sõime chocolate con churrost – oli hea küll, aga järgmine kord tellin sama portsu vist 3 peale. Niisiis jäi ära ka McDonalds, millest on veits kahju, meeled käivad ühe burksi ja friikate järele küll. Sõitsime metrooga, mis oli päris kena, Eestis võiks ka olla, saab väga kiirelt. Naastes pesime riideid ja võtsime pika mõnusa duši, juuksed on puhtad  Siis panime telgid üles, nokkisime veidi õhtusööki ja hambaid pestes nägin oma „kivi“, kes istus kõnniteeäärel ja nuttis. See on see tüdruk meie grupist, Irene. Kes paistab alati nii tugev, nii enesekindel. Tema on see, kes mulle mägedes ütles, et kui mina suudan siis suudad sina ka, tule! Ja ma läksin, noh vähemalt natuke maad. Igal juhul, inimesena ta mulle nii väga ei meeldinud, kuid oma tugevusega on mulle eeskujuks. Lohutasime teda veidi, viisime mõtteid mujale, kuni üks monitor meid telkidesse ajas. Ka tema on inimene, mis on armas. Homme läheme järgmisele matkale. Wii. See tähendab, et mõni päev nüüd jälle pesta ei saa. Ja elu tuleb kogu aeg seljas kanda, mis ka ei ole armas.
Nii. Elasime üle KOHUTAVA momendi. Meie telgis oli HIIGLASLIK putukas, mille Kaylee väga kangelaslikult välja viskas, kui mina ja Sandra põgenenud olime. See oli tõesti peaaegu nutmaajavalt suur ja õudne. Kahju, et meil telgis 3 putukakartjat on, mõni teine oleks veel käe peale võtnud ja kaugele viinud. Nüüd on kell juba peaaegu 2 ja peaks tõesti magama minema, kuid ajavahe, mis ütleb, et kell saab 9, ei taha veel magada :D Mis seal ikka, proovime. Head ööd!




Chocolate con churros!



Leboaeg varjus



Jee, pesu sai pesta!