9.juuli ehk lambajuust ja laevale!

Täna hommikul ärkasime kl6, pakkisime telgid kokku, sõime ja tegime väikse ringi metsas. Ilus oli, kõrge ja tihe, täpselt selline, kus haldjad võiks elada. Siis kõndisime mäest alla bussideni, sõitsime kõva 15 min ja jõudsime talusse, kus meile kõigepealt demonstreeriti lammaste lüpsmist ja pügamist ning sellele järgnes väike juustudegusteerimine. 1.maitses liivaselt, 2.oli nagu parmesan ja vinegar (mu lemmik!), 3.oli TÄPSELT nagu Estoveri Eesti juust suitsuse koorikuga ja neljas oli juustukreem saial, mida oli saia kohta küll väga vähe, aga maitses sellegipoolest hästi. Kõik oli tehtud lambapiimast. Oleks võinud veelgi süüa :D Siis tuli lõuna, päev, mida me kõik kartnud oleme, söögiks oli riis. Mingid lihapallid ka, aga needki ei maitsenud kuigi suurepäraselt, tomatikastmes ei olnud piisavalt soola ja suhkrut. Nii et ma ei söönud palju, aga loodame, et laeval saab hea õhtusöögi u. 5h pärast :D Üldse ei ole toidud enam nii head pärast Madridist lahkumist, toitlustaja muutus. Ja ainult 1 käik on ka 
Täna on see päev, mida me kõik oodanud oleme – läheme laeva peale! Soojad dušid ja normaalsed voodid! Kõlab päris suuuuuuuuuurepäraselt :D Ja vahelduva eduga oleme laeval ja laevalt maas terve järgmise nädala. Õpime vehklemist ka, mis on päris vinge. Praegu peaks meil veel mingi 30 min puhkust olema ja siis kõnnime bussi, sõidame 4h ja jõuamegi.
4 tunnist sõidust sai märkamatult 2, istusime paati, mis viis meid laeva juurde, kus valisime voodid, sõime end surnuks (käisid jutud, et meile tehti süüa sama palju, kui tavaliselt tehakse 400 mereväelasele. Meid oli koos korraldusmeeskonnaga ca 300 ja me sõime iga viimse kui asja ära :D) ja siis peeti meile väiksed kõned laevaohutuse teemal, millest ma (ega Mathieu, kes oskab hisp k palju paremini kui mina) mitte midagi aru ei saanud, nii et veetsime M-ga selle lollitades ja ohates kella vaadates.Kui meid LÕPUKS vabaks lasti, läksime oma kabiini (15 inimest), otsisime välja mustad riided (kõik, mida siin kandnud olen) ja nüüd ootan dušijärjekorras, varsti peaks saama ja siis lähen küll otse magama, sest kell on juba 00.15.



Sollado



Meie sõjalaev-kodu. Sai päris armsaks : )



Teeme lambajuustu.

8.juuli ehk türkiissinisus ja vahemerelised kõrbed

Täna oli järjekordne kõnnipäev. Alustasime kl 9 hommikul ja lõpetasime 8 õhtul. 11 tundi ja 29km! Päris hull. Põlved annavad end mõnuga tunda ja villid varvastel ja kannal annavad märku mittepiisavaltheadest sokkidest, ehkki sokid on super. Hommikut alustasime kõnniga mäest alla vaatama jõge, mis oli türkiissinine-rohekas. Tõest vapustavalt kaunis. Oli väärt seda pea 3h kõndimist. Pärast seda ei lastud palju puhata, vaid hakkasime oma uue ööbimiskoha poole astuma. Tee peal tegime söögipeatuse (militaarlõuna) ja ka mõned väiksemad peatused. Enamus aega rääkisin Mathieuga juttu ja kuulasin, kuidas ta Vincentiga saksa keelt räägib. Laulsime koos „Broken Strings“’i. Kuigi vahepeal oli päris allaandlik tunne, on mul siiski hea meel, et selle ära tegin, ikkagi 29km ühe päevaga. 11 rohkem, kui ma kunagi varem kõndinud olen ja veel mägedes! Kohale jõudes montarisime kohe tiendad, sõime valget kala pastasalatiga ja flani ning nüüd ravingi telgis oma ville ja lähen varsti magama. Hea uudis on veel see, et homne 12 km matk jäeti ära, sest hakkab sadama! Nii et istume lihtsalt bussi ja sõidame sinna, kuhu meil vaja on. Normaalne, eks. Bussid saavad sõita, aga me kõnnime. Nagu eile kõndisime lihtsalt ringiratast. Seljakotiga. Päris vihaseks teeb selline mõttetus.
Kui ma nüüd ei eksi, on jäänud vaid 1 matk – 10h Mathieu sünnipäeval. Kui selle ka tehtud saab, siis võin uhkusega öelda, et olen see suvi räigeltpalju matkanud. 11 päeva veel ja siis koju : )



Sellise paneks tagaaeda omale.



Nii-nii külm ja nii-nii kuiv

7.juuli ehk amaca ehk hammock ehk võrkkiik

Täna öösel magasime võrkkiige moodi asjades. Päris hea oli, nagu omaette telk, mis oli lihtsalt väga väike. Päris mugav oli, isegi külili sai hästi magada. Ainult hommikupoole hakkas seljal väga külm.
Tänane matk pidi olema lühike, 2km, ja lihtne, nii et selle pean kaasa tegema, kuid homse jätan ilmselt vahele oma põlvede pärast. See on kena, sest ma tegelikult ei viitsi enam neid kive oma jalge ees põrnitseda ja sisendada endale, et ma jõuan ju tegelikult veel natuke. Siis saan suht terve vaba päeva  Ilmselt vabastatakse Joe ka, nii et saame koos aega veeta. Täna hommikul üritati meile ka külma dušši „sooja ja tervendava“ pähe kaela määrida, kuid õnge läksid vaid u. 10 inimest. Ei ole asi ka nii hull, ülehomme saame laeval normaalse duši, nii kaua kannatab niiskete salvrättide ja deodokaga välja küll.:D Oleme ju ükskord juba alimanhad.
Homme on järgmine matkapäev. Oleme laagris mäetipus; hommikul teeme käigu 50m allapoole ja siis üles tagasi ning siis suht ühtlaselt kogu ülejäänud päev. Või vähemalt nii meile öeldi, neid ei tea kunagi. Ma arvan, et proovin siiski sellest vabastust saada, sest ei soovi küll 10-12h ehk 13-14h kõndida homme koos selle seljakotiga :S
Samuti on siin mäetipus räigelt külm. Riietasin end nii lahti kui sain (nii on magamiskotis kõige soojem ja hetkel on telgis päris ok olla, loodame, et see tunne jätkub hommikuni, oleks kena).
Homme õhtul peaksime tsivilisatsiooni tagasi jõudma ja siis on 1 päev muuseume jm staffi ning siis jõuamegi laevale! Hiiiii ma nii ootan juba, loodame, et on tore ja ei ole tormi vms :D Sõidame Bilbaosse ja sealt tulevad juba sõidud laevaga ja peatused vaheldumisi umbes nädalaks. Siis on mõned päevad veel ja siis ongi trip läbi. Pisut kahju, aga samas ootan ka, 12 päeva veel, 2/3 on läbi. Siis saab koju!!!! Ma ootan nii-nii seda esimest hetke, kui ma Tallinna Lennujaamast välja astun ja seal oma peret näen:D Ja äkki on isegi mõni sõbu tervitama tulnud... Ja kuidas ma siis koju jõuan ja oma voodisse vajun... Wiiiiii nii ootan juba... Vaba aega tahaks saada, siis helistaks koju ja Leenale ja kirjutaks internetipunktis FB-i „Olen elus, don’t worry“ ning vaataks meilist, mis kell lend läheb. Ja loeks meile. Neid on kindalsti mingi 3000 juba praeguseks. Sõnumeid võiks ka lugeda. Aga praegu oman ainult mochila pequenhat ja helistamismasin on mochila grandes, nii et vähemalt mõni päev tuleb oodata : ) Loodame, et Kadri sai mu sünnasõnumi kätte. 4-5 päeva pärast saame ka uued meilid kätte, väga-väga tahaks juba, see on alati nii nunnu, kui kõik kirjutavad.



Mina ja Anne ja meie kodud.



Selline on üks matkavõrkkiik. Kasutaks küll.

6.juuli ehk hispaanlastest pioneerid

Täna hommikul sõitsime Madridist minema. Kahju oli, kuna seal olid normaalsed tualetid ja dušid. Varju leidus ka igal pool. Samas ütles Silvia meile, et Hispaanias on meil igas laagrikohas norm tingimused. Noh, v.a mägedes, kus me tegelt veedame suht palju aega. Homme ongi juba järgmine jalutuskäik (4h). Ma arvan, et ütlen neile, et ma ei saa minna oma põlvede pärast, mis on ju tegelikult ka tõsi, viimasel marchal oli mul nii valus, et ma hoidsin pool teed oma jalga valesti, millest ma sain krambid talla alla. Tuleb neile puhkust anda, et mitte neid lõplikult surmata. Aga kui ma tahaks, saaks ma seda mõnda aega kannatada. Aga ma ei taha. Bussis tegime Anne ja Alinaga ühe oma šokolaadi lahti ja kohe oli pool gruppi nagu herilased kohal. See on tegelikult päris nõme, sest meil oli alles paar päeva tagasi vaba aega, nad oleks võinud ise omale süüa osta, kui neil selline šokolaadi-obsessioon on. Ka meie sünnipäevalaps tegi oma küpsised lahti ning ei jaganud neid lõpuks mitte ainult meie grupiga (see oleks lihtsalt viisakas), vaid terve bussiga, kes kõik krõbina peale bussi tagaseinast kohale jooksid. Ma ei tea. Siin on nende heade toitudega nii, et kui sul seda on, siis nagu tahaks ise nautida, mitte seda vähest, mida sa endaga igale poole kaasa vead, kogu grupi vahel ära jagada. Niisiis tuleb süüa salaja, mis annab jälle suht 5-aastase tunde. Ultimaatum. Hehe.
Lisaks, on need hispaanlased ka nii nõudlikud. Niipea, kui tagumik bussiistet puudutab, algab kisa:“ Oye, mùsica, por favor! Radio! Màs alto! Dos cuarenta! Aire, por favor!“ Ja bussijuhid teevad ka. Ilmelik, ma küll mingite ärahellitatud kisakõride soove täita ei tahaks. Nii et pea kohal möllab pidevalt jääkülm tornaado (mis te arvate, kallikesed, kust teie nohud pärit on?!) ja raadiost üürgab maksimumvõimsusel Rihanna. Ja mina kuulan muusikat valjusti. Leena oleks vist üldse poolsurnud siin juba. Sama lugu on ka koristamisega – WC-s on prügikastiPEALNE kätekuivatuspabereid täis, samas kui prügikast on pooltühi. Millal nad õpivad, et kui igaüks enda järelt koristab, siis oleks palju normaalsem olla?! Ja eile öeldi meile, et enne oma meile kätte ei saa, kui oma telgi ümbruse ära koristame, mis lõppes sellega, et mina koristasin kogu meie grupi prügi, samal ajal, kui osad lihtsalt istusid telgis. Ok, pool gruppi oli missal, see on normaalne, aga need, kes ei olnud? Tahavad saada, aga selleks midagi ära teha ei taha. Buu.
Jõudsime nüüd Navarrasse ja „kuulame“ kirikus konverentsi. Oleme ajakavast juba tunniga maas, mis tähendab, et õhtusööki saame alles 22.30. Ja lõunat ootan ka juba, ehkki mulle tundub, et ma nägin paellapada, mis oleks suht halb minu riisivastasuse tõttu. Loodame, et nägin valesti. Lugesin oma päevikut ja tundub, et alates paarist viimasest päevast Peruus olen olnud suht rõõmus. See on kena, nii läheb aeg palju kiiremini.
Oleme taas bussis. Pärast konverentsi anti meile kõigile punased rätikud ja kõik sidusid selle endale kaela nagu pioneeridel. Tegelt oli see härjavõitluspidustuste reklaam. Pärast seda läksime sööma. Esimene kõik oli midagi supi ja prae vahepealset ja see oli veits imelik, kuid teine käik oli seda parem – spagetid kala ja salatiga. Magustoiduks flan. Kõht sai jälle kord ääreni täis. Sellele järgnes väike lobisemine Anne ja Mathieuga, tegin videotervituse perele ja nüüd istume bussis teele Genevilla poole, sööme vahepeal midagi mõnusat, vaatame „Hangoverit“ ja kirjutame. Lugesin vahepeal ka ühe oma kahest raamatust läbi.



Pioneerihunnik. Mina keeldusin seda salli nii kandmast.

5.juuli ehk vähe rahulikum päev

Tänane äratus oli erakordselt hiline – kl7. Ärkasin selle peale, et jahe hakkas. Tõmbasin fliisi peale, aga 10min pärast äratatigi meid juba päriselt. Ma hakkan juba immuunseks muutuma selle ruuporisse laulmise vastu, ei karga enam istuli esimese silbi peale, vaid magaks edasi, kui selle eest nii kõva peapesu ei saaks. Sõime, pesime hambaid ja nüüd oleme loodusteaduste muueseumis, mis on vist huvitavam kui kõik eelnevad kokku. Oleme seni käinud vaid ajaloomuuseumides ja koos giidiga, aga siin oleme omapäi, jee 
Täna peaks veel ees ootama 1 muuseum, 1 konverents ja kohtumine kuningaga, aga kuna kuningas on haige, ei tea, mis saab. Ehk näeme printsi vms :D
Ka patsitegijana kogun kuulsust – olen täna juba 3 inimesele patsid pähe teinud (+mina ise) ja isegi lõuna ei ole veel käes :D Aga sellega on hästi, sest mulle meeldib patse punuda.
Hm, ma joonistasin oma päeviku kaanele veekindla markeriga, nii et iga kord kui ma seda valesti käes hoian või seda kuidagi naha vastas hoian, saan ma mustri :D Esimene kord oli isegi veidi naljakas, nüüd tahaks selle maha saada. Tagasi laagrisse jõudes saime süüa (risoto ja kana – õhh, it’s not like we had it for the past 2 weeks), siis saime dušši võtta (külllm) ja seal samas duši all ka riideid pesta. Siis sõime Oreoid maapähklivõiga ja pakkisin oma koti ümber. Istusime pea tunnikese sõbudega murul ja nüüd ongi aeg konverentsi kuulata. Pärast seda saame ka oma meilid kätte, wiiiii!!! Ma nii ootan, loodame, et saan teistelt ka meile peale pere  Eelmine nädal oli nii tore, et Kadri mulle kirjutas.
SAIME MEILID KÄTTE! Esimesena lugesin kohe välja Leena nunnu stiili – nii tore  Pisarad tulid silma kohe. Sain veel meile Annult, K.A-lt ja M-L-lt ja issilt. Tore oli lugeda, see kord olid terved meilid vähemalt, thank god. Järgmine kord kui telefoni leian, helistan Leenale ka, igatsen teda juba : )
Homme ootab meid ees gran aventura 4h bussis. Loodame, et läheb lihtsalt ja ei ole ei sauna ega tornaadot peas (lootsin, et konditsioneeri on parajalt, mitte nii, et puhub juuksed peast minema või vastupidi ei ole üldse). Samuti muusika – raadio pannakse iga kord nii kõvasti mängima, nagu oleks tegu kurtide bussiga, buff, vastik : ( Muidu sai täna nalja – 2 konverentsi ja siis õhtusöök – oiiiii, kõigepealt 1.käiguks tomatipasta (ülekeenud, kuid siiski – PASTA!!!) ja teiseks veel hamburger, armas kodune.Väga-väga hea oli. Siis saime veel donut-virsiku ja krõpsu. Pärast seda tundsin, nagu oleks ära söönud hobuse, kaks lehma ja magustoiduks veel ühe kaamli. Kui Peruus tundus tegu olevat dieedilaagriga, siis siin võtame selle kõik tagasi ja veel natuke juurde ka. Ja VETT ON PIISAVALT, nüüd kui seda ka kraanist saaks, Peruus jõime päevi vana vett, millel oli puhastustablettidest kloorimaitse, võeh. Igal juhul on veel 1 matkavaba päev ja siis läheme jälle.Kind of awful. Nad võiksid matkad tühistada, mu kannanahad ei kannata rohkem ville välja. Ka on mu üks varbaküüs juba poolenisti sinine. Aga ma proovin uut attitude’i – ei virise, vaid kõnnin nii palju kui vähegi jaksan. Ja kui enam ei jaksa, siis lähen lõpuni ja siis kukun kokku. Tänan tähelepanu eest ja head ööd. Aa, üks asi veel – Sandral oli sünnipäev ja täna tegime talle siis sünnipäevapeokese – ta sai niiiii palju kommi ja muud head, et ma juba ootan oma sünnat  Siis on ka ruta juba peaaegu läbi ja saab koju kallikesi nägema. Praegu on jäänud veel täpselt 2 nädalat – nii igatsen juba teid, kullakesed!



Sõbrapilt laevaga



Mina ja mu patsitibud

4.juuli ehk Segovia

Nii, ööbimine mäetipus läks kenasti. Kohale jõudsime u kl23, sõime kiirelt ja pugesin üleni magamiskotti, et oleks soojem ja putukad ei tülitaks. Hommikul ärkasime ja oli niiiiii külm. Pakkisime elu kokku ja hakkasime mäest alla kõndima, et enne kõige hullemat päikest alla jõuda. Tee peal sõime hommikusööki ja kõndisime siis edasi. Mathieul tekkis seljakotist seljavalu, muretsesin natuke tema pärast ja kõndisin temaga koos. Vahepeal rääkisin hispaania-entusiastist Leedu tüdrukuga hispaania keelt. Kui jõudsime Huancosse, istusime bussi ja sõitsime tagasi sinna, kust matka alustasime. Kõndisime kesklinna, sõime (2 käiku + puuviljad + chocolate frio sin churros!) ja siis ootas meid üllatus – vaba aeg 2,5h! Ründasime Alina (Rumeenia), Anne(Holland), Mathieu(Austria), Kaylee(USA) ja Vincentiga(Saksamaa) turistitänavat, ostsime postkaarte, käepaelu jm turistikraami ning astusime riidepoodidesse sisse. Mathieu tüdines sellest kiirelt ära ja alustas ringjooksu mööda linna, nii et me kõik lihtsalt jooksime tal sabas. Õnneks ta vist mõistis, mis ta valesti tegi, kui ma talle ütlesin, et ta jooksis vist poest mööda. Ostsime poest jäätist ja kirjutasime kodustele keskväljakul postkaarte. Siis saigi vaba aeg läbi, istusime bussi, sõitsime Madridi tagasi, dušitasime (elu kiireim dušš, ausalt), sõime õhtust ja nüüd ongi aeg magama minna. Homme saame ka uued kirjad kätte, on mida oodata : )




Vivac mäetipus



Sõbudega Segovias

3.juuli ehk kuidas ennast veenda, et püsti seistes ei tohi magama jääda, sest siis sa kukud ümber?

Hommikul vilistasime kogu telgiga äratuse peale ja magasime mõnuga 20 min sisse. Siis sõime, pidasime väikse grupikriisikoosoleku (läksime sööma ilma ülejäänud gruppi ootamata) ja siis tuligi end juba corriendo corriendo bussi ajada. Bussis ootasime mingi 20min ja siis sõitsime muuseumi, kus praegu oleme. Täna on vist ka gripipäev, sest ma ärkasin köhaga ja ka nohu pole paremaks läinud. See pole väga kena, sest õhtul tuleb 3-6h kõndida. Jea, kas see pole mitte mu lemmikosa tripist! :D
Muuseumis tundsin end päris halvasti. Nohu ja reisiväsimus annavad tunda nii, et võitlesin endaga päris kõvasti, et mitte lihtsalt silmi kinni panna ja magama jääda. Püsti seistes. Iseenesest oli ilus muuseum, ilusad maalid , kuid raske oli neid nautida kinnivajuvate silmade ja külmavärinatega. Siis pakiti meid bussi ja viidi kuhugi (magasin selle aja maha), kästi lipud välja võtta ja tehti pilti. Prantsuse nohik toppis oma lippu mulle näkku. Monitor tuli surnud lipukandjate juurde ja ütle, et kamoon, mida me oleme väsitavat teinud täna (2h muuseumis) ja eile (12h lennukis ja 2h Madridis, magama pisut enne 2-e), pluss veel enne seda öö bussis. Ja ajavahe. Ei, me pole üldse väsinud. Ja ega täna öösel ka magada ei saa, sest kõigepealt matkame u kuni kl 00.00ni, kui mitte kauem, ja siis magame suhtkoht tähtede all, sest telke me kaasa ei võta.




Museo del Prado


ONCE (Madridi puuetega inimeste keskuse) korvpallitiim.



Titiriterod enne matka meeleolu loomas.

2.juuli ehk Madrid, por fin!

2.juuli
Pärast õgimist viskasin kohe silmad kinni ja jäin magama. Vahepeal end kohendades magasin vist oma 6 tundi. Ärkasin üles kuivanud kurgu ja olematu häälega. Loodame, et see läheb varsti mööda. Veel ootab ees maandumine, mis (palunpalunpalun) saab olema normaalne, kui mu ibukas töötab ja ninaneel liiga suure rõhu all pole. Loodame parimat. Lennujaamas proovin vist uuesti helistada (emme-issi!) ja siis ongi holy-holy free time. Ning – 19 päeva ja siis olengi kodus, wii :D
Täna seadsime end laagrisse Madridi kesklinna lähistele. Lennukist maha tulles võttis meid kõigepealt vastu põrgukuumus ja siis hiigelhunnik õnnelikke vanemaid. Lennujaamast sain ka koju helistada, wii :D Oli päris kurb, kui kõik kohtusid oma vanematega ja mina vaatasin iga kiilaspead, et ega see mu isa pole. Ei olnud. Nii siis läksime laagrisse, sõime ja kõik läksid oma vanematega koju – sööma, riideid ja ennast küürima. Meie leidsime endale ühe monitora, ja läksime linna peale – vahetasime raha, tegmie mõned pildid ja sõime chocolate con churrost – oli hea küll, aga järgmine kord tellin sama portsu vist 3 peale. Niisiis jäi ära ka McDonalds, millest on veits kahju, meeled käivad ühe burksi ja friikate järele küll. Sõitsime metrooga, mis oli päris kena, Eestis võiks ka olla, saab väga kiirelt. Naastes pesime riideid ja võtsime pika mõnusa duši, juuksed on puhtad  Siis panime telgid üles, nokkisime veidi õhtusööki ja hambaid pestes nägin oma „kivi“, kes istus kõnniteeäärel ja nuttis. See on see tüdruk meie grupist, Irene. Kes paistab alati nii tugev, nii enesekindel. Tema on see, kes mulle mägedes ütles, et kui mina suudan siis suudad sina ka, tule! Ja ma läksin, noh vähemalt natuke maad. Igal juhul, inimesena ta mulle nii väga ei meeldinud, kuid oma tugevusega on mulle eeskujuks. Lohutasime teda veidi, viisime mõtteid mujale, kuni üks monitor meid telkidesse ajas. Ka tema on inimene, mis on armas. Homme läheme järgmisele matkale. Wii. See tähendab, et mõni päev nüüd jälle pesta ei saa. Ja elu tuleb kogu aeg seljas kanda, mis ka ei ole armas.
Nii. Elasime üle KOHUTAVA momendi. Meie telgis oli HIIGLASLIK putukas, mille Kaylee väga kangelaslikult välja viskas, kui mina ja Sandra põgenenud olime. See oli tõesti peaaegu nutmaajavalt suur ja õudne. Kahju, et meil telgis 3 putukakartjat on, mõni teine oleks veel käe peale võtnud ja kaugele viinud. Nüüd on kell juba peaaegu 2 ja peaks tõesti magama minema, kuid ajavahe, mis ütleb, et kell saab 9, ei taha veel magada :D Mis seal ikka, proovime. Head ööd!




Chocolate con churros!



Leboaeg varjus



Jee, pesu sai pesta!

1.juuli ehk viimane päev Peruus

1.juuli
Eilse öö veetsime bussis. Õhtul bussi jõudes sõin kohe ära kõik, mis veel alles oli sellest, kui Chachapoyase peatänavat ründasime, lisaks veel õhtusöögi, krõbistasin ühe unerohu peale ja u. 30 min pärast tundsin, et silmad vajuvad aikselt kinni. Järgmised 12h veetsin mugavamat asendit otsides ja magasdes. Magasin nii üle ühe, kahe kui kolme tooli ja ka põrandal. Hommikuks oli kael kange. Kl 6.30 otsustasid monitorid laulma hakata, aga mina ei lasknud end sellest segada ja tukkusin kuni kohalejõudmiseni. Sõime pargis lõunat ja kurgupastille (kurk oli nii-nii valus) ning siis elasime üle ühe muuseumikülastuse, mis oli tavalistest lühem ja seepärast armas. Pärast seda saime suveniiriturule minna! Jee! Ostsin 2 pinalit, magneteid, käepaelu, issile mütsi ja endale Inca Kola särgi. Olen rahul :D. Pärast seda ootas meid ees järgmine suurepärasus – SÖÖGIORGIA!!! Meid viidi avatud puhvetiga restorani ja lasti lahti. Sõime oksendamiseni ja siis veel natuke kooki peale. Pärast seda lahkusimegi lennujaama. Kohale jõudes pakkisime asjad lennukõlbulikuks, seisime pikalt sabas, saime passi migratsioonitempli ja sees me olimegi. Mõnda aega passisime niisama, siis proovisin telefoniga helistada – mobladega sain kõneposti, kodu ei võetud vastu, siis proovisin Linsut – ja ma rääkisin temaga! Ta ei olnud just eriti entusiastlik, kuna kell oli 2.30 öösel, aga ta lubas edasi öelda, et ma helistasin ja et kõik on hästi. Homme Spaanjasse (oh, old times, when I thought it was cool) jõudes proovime uuesti, oleme siis vähemalt enam-vähem ühes ajatsoonis. Hispaanias lastakse meid jälle Madridi peale lahti, sest hispaanlastel-õnneseentel on võimalus peredega kohtuda. Burger King, here we come, wanting your biggest meals. Riideid peaks ka pesema, sest seda rõvedat võidunud kraami on juba suht palju kogunenud. Ja ennast. Koju jõudes võtan küll vist ühe mõnusa pika vanni, et kogu see rõbe tolm ja 1,5 kuu mustus endalt maha saada. Praegu on jäänud veel 20 päeva. Kodu, kallis kodu!



FOOD ORGYYY!!! Ma ei jõudnud kätt ka tõsta pärast, ausalt. Ja ma joon Inca Kolat!!




Bussis teel lennujaama - sellised mütsid on Peruus kõva turistikaup, oli ju siiski kesktalv (eestlaste mõistes selline jahedamapoolsem jaanipäevailm : D)

30.juuni ehk Palav-armas päev

Tänane päev algas kl 7, nii et magada saime suht 4 tundi. Noh, vast piisab, et õhtuni elus püsida. Pakkisime oma elu kokku ja viisime bussi. Hommikusöök oli... Liha ja sibulasalat! Maitses ju tegelikult normaalselt, aga hommikusöök see küll polnud. Palun jogurtit ja müslit!
Nüüd istume konverentsil (õnneks on see vähemalt siseruumides, sest hoolimata sellest, et kell on alles 10.10, valitseb õues juba kuumus), sööme šokolaadi ja teeme listi asjadest, mida teha konverentsil igavledes. Siis tuleb veel üle elada 1 recorrido (ringkäik) mööda linna, mõned töötoad ja siis istumegi bussi. Võtame veid sleepy pille, et mitte öö otsa üleval olla ja hommikuks olemegi Limas. Paljud Ameerika omad lähevad täna Miamisse ja sealtkaudu Hispaaniasse. Ma küll ei tea, kuid pakun, et see võib mingi viisavärk olla. Õnneks on meil otselend :D. 11,5h on ikkagi piisavalt, et täiesti kangeks jääda. Täna on reisi jäänud täpselt 3 nädalat, oleme peaaegu poole peal. Aeg on hakanud kiiremini minema ja loodame, et nii ka jätkub, ehkki olen hakanud seda siin päris nautima : ). Koju tahaks ikkagi juba saada. Tahaks, et ei peaks kõike eluks vajalikku seljas kandma, et ei peaks oma kodu igal hommikul kokku pakkima ja käe otsas bussi vedama. Et vett saaks lihtsalt kraanist. Et süüa saaks siis kui tahad ja mida tahakd. Ma igatsen söögitegemist, tegelt ka. Praegu kokkaks küll ühe lasanje või rabarberikoogi.
Ka tänane päev sai kenasti mööda – pärast konverentsi käisime jõge vaatamas (ületasime seda 2 korda, läbi vee ja üle silla, kaamerate jaoks), siis sõime suuuuurepärase lõunasöögi (pastasalat!) ja läksime workshopidesse. Kõigepealt neid tutvustati kõigile , siis laulsime kooriga Siyahamba-t ja läksime tantsuworkshoppi. Tegime ühe kõhutantsu ja nüüd istumegi bussis. Sõime ära kõik mis jagati (v.a õun) ja võtsime unerohu sisse, et varsti mõnusalt magama jääda ja homme Limas ärgata. Pärast tantsu nägin ühel poisil paela otsas iguaani – pisike, ereroheline ja hääästi pika sabaga. Tegin temaga pilti ka. Armas oli : )
Täna hommikul ärkasin ka päris vastiku kurguvaluga, mis on siin paljusid piinanud. Õnneks on rohud olemas ja vaatame, kuidas läheb. See on kõik sellest, et meid öösel õues kantaate vaatamas hoitakse ja külma duši alla saadetakse. Pole ime, et inimesed haigeks jäävad.
Nüüd on vist aeg veits Oreoid ja šokolaadi süüa, sest varstu tuleb tudu peale ja siis pole enam nalja : ) Homme lähemegi Madridi! Jee, Euroopa, here we come again : D



Iguaanaga. Ja Annega, kes lakub iguaani ja Gloriaga, kes on niisama nunnu



Kõigeparemate tšikiitadega Zañas



Alinast saab neegerori kohe

29.juuni ehk Grenadillad bussis

Tegelikult on kell juba 02.18 öösel, nii et päises peaks seisma 30.juuni, aga kirjutan ju siiski 29ndast. Päev möödus põhiliselt bussis. Hommikul pakkisime koolis oma kodinad kokku, sõime (mis te arvate, mida? Eks ikka võileibu.) ja istusimegi bussi. Sõitsime ja sõitsime, tehes vahepeal peatusi niisama ning vahepeal, et süüa ja puuvilju osta. Avasin ka patsiklubi ja tegin bussis kõigile soovijatele patse. Homme võiks nende kõigiga ka pilti teha, my babies : )
Kohale jõudsime oma sihtkohta Zañasse poole 12 paiku, millele järgnes ràpido-ràpido (kiiresti-kiiresti) telkide ülespanek , õhtusöök (lasanje, nämm!!!) ja seejärel... PRESENTATSIOON! Tegelikult on imetlust väärt, et kuigi me pidime kohal olema kl19 ja jõudsime vaatama alles kl 1, olid kõik esinejad olemas ja esinemas.
Bussis magasin palju. Korraga kuulsime pauku – üks aken oli purunenud. Aga sellest polnud midagi, üks oli juba enne ka samamoodi. See teibiti üle lihtsalt ja jätkasime sõitu (selle lõigu kirjutamiseks pidin telgikaaslaselt üle küsima, kes see ikka juhtus, sest ma oleks vabalt võinud seda ka unes näha). Aga nüüd lähen mina magama, sest ega hommikul ju puhata lasta ja pärast tervet päeva tarkusekogumist istume bussi ja sõidame Limasse, et seal minna järgmisel päeval lennukule ja sõita Hispaaniasse. Täna oli (Eestis on juba päris ammu 30.juuni, nii et oli) K.A sünna, palju õnne, armsake : ).



Patsistasin sõbusid



Grenadilla-kõlksti



See on grenadilla. Ta on väga kole, väga magus ja väga maitsev.

Päev 14, ehk BEST DAY EVAAAAR! : )

28.juuni
Üks päev jäi vahele, vabandust-vabandust-vabandust. Samas, ega mul ei olnud ka eriti aega ega jaksu kirjutada pärast 10h ja 16km matkamist mägedes. Mu jalad ongi üks suur vill ja saapaid küll jalga panna ei taha.
Kuna ma olin koseni jõudes nii väsinud ja villine, siis öeldi, et ma saan bussiga minna, ainult natuke maad on vaja kõndida. Nii ma siis alustasin, kuni lõpuks sihtkohta kohale jõudes sai selgeks, et mingit bussi ei olnudki, kas pole mitte vahva. Samuta valetatakse meile pidevalt aja kohta – kui küsime, kaua veel kõndida on, vastatakse, et oh, viisteist minutit. Ja kui poole tunni pärast uuesti küsida, on ikka 15 minutit. Ja ka hommikuti öeldakse meile, et täna saate hommikusöögiks chocolate con churrost (sõõrikud kakaoga) et me kiiremini üles tõuseks. Esimene kord see töötas, kuid nüüd kõik lihtsalt naeravad irooniliselt. Me ei ole ju enam 3, et me sama valet mitu korda järjest usuks!
Täna aga on siis see suurpäev, kus meil on tunnike vaba aega šoppamiseks, internetipunktide leidmiseks ja helistamiseks. Viimane on kõige olulisem, väga tahaks koduga rääkida. Ja kohe pärast seda tuleb šoppaminem sest see on suht ainus võimalus suveniirid kaasa osta. Vaja on 7 käepaela, 2 magnetit ja 1 mingi armas asi. + hästi palju süüa, sest homme on pikk-pikk bussisõit ees ja magusavajadus kogu aeg laes.
Täna õhtul tuleb ka Kadrile sõnum saata, sest ajavahe tõttu on siis tema SÜNNIPÄEV! Hih. Kahju, et ma minna ei saa. Aga me teeme selle kõik minu sünnal tasa, mil iganes ma siis seda ka ei pea.
Täna ei ole ka igatsus niinii suur kui vahel, see on tegelikult kena. Ei ole koguaeg sellist tunnet, et kohe hakkab silmadest üle ääre ajama ja kurgus on klomp. Ma tunnen end päris hästi – mul on toredad sõbrad, me läheme varsti (3 päeva!) Hispaaniasse, kus tingimused märgatavalt paranevad ja mul on siin reisil olla veel vaid veidi üle 3 nädala ja siis saabki koju puhkama. Võib päris tore olla elades nii, et ei pea iga hommik kogu oma eluks vajalikku kraami kotti toppima ja uude kohta kolima. Ja kraanist tuleva vee joomiseks ei pea 2 tundi ootama... mmm ...
Hiljem õhtul: Nii, tänane õhtu oli GENIAALNE. Kõigepealt elasin üle tõelise ruteramomendi, kui jooksime koos Anne, Alina, Mathieu (Matthew) ja Kaylee’ga linnas ringi, püüdes 1h vaba aja jooksul jõuda nii koju helistama, pitsat sööma, suveniiripoodi ja bussi magusat kaasa ostma. Ja kujutage ette, me JÕUDSIMEGI. Noh, v.a mina helistama, aga seda ainult seetõttu, et kinnist tooni andis kogu aeg. Sellest oli kahju, aga homme räägin Iñigole, et tahan tervitada ja siis saan hoopis videotervituse edasi anda.
Aga edasi meie suurepärase õhtuga – siis oli mingi reception, kus saime lippu lehvitada, kohvi juua (!) ja tantsida. Kui „koju“ jõudsime (hetkel on selleks kool), ootas meid suur fiesta, kus sai ka väike disko maha peetud. See oli vist mu kõige lõbusam hetk kogu Ruta vältel. Ma ei tundnud koduigatsust ja koju helistades oleks lihtsalt rõõmust üles-alla hüpanud kogu aja. Homme tuleb ka mõnus, sest saame bussiga sõita hästi kaua, mis on mõnus. Ja siis tuleb meie viimane normaalne öö, edasised 2 tulevad bussis ja lennukus. Lähemegi juba Hispaaniasse!



Receptionil sõbudega tolmust põrandat uurimas : )




Reception



Gocta kose all : )



Receptionil pitsat söömas (suht rõve oli, aga PITSAAAAA!!!!)



See putukas oli ca 5-7cm pikk ja asus täpselt õhtusöögirivi kõrval. Ära minna ei saanud, sest siis oleks me kaotanud oma koha rivis (ruta-katastroof). Intsident lõppes sellega, et putukas lömastati saapatallaga.

Päev 12 ehk millal ma koju saa-a-aaaan?!?!!

26.juuni
Eile õhtul lõin tähtede konverentsile käega ja läksin magama juba enne kella 9t. Hea oli, kuni teised ka tulid ja väga kitsaks läks. Öö läbi pöörata i saaanud ilma üles ärkamata. Lisaks oli veel vaheldumisi väga külm ja väga palav (enamasti külm. Miks ma küll nii õhukese magamiskoti kaasa võtsin?!). Nüüd on veel 5 päeva kuni Hispaaniasse lähme ja sellest 2 päeva veedame veel ekstreemtingimustes. Homme peaksime oma meilid kätte saama, sellest tuleb üks masendav päev. Ja mis siis, kui nad seda kohta üles ei leia, kust meile saata? : ( Siis on küll vist natuke nutune päev, noh, niikuinii on, aga teisiti. Ainult 25 päeva on jäänud veel. Ja aeg läheb järjest kiiremini, nii et see pole midagi. Sünnipäev on ilmselt veel selline vähe masendavam, aga siis on ärasõit juba vaid 5 päeva kauguselt, nii et elame üle : ) Täna hakkame siis laskuma. Loodetavasti läheb sellega paremini kui tõusmisega, ehkki ohtusid on rohkem. Tegelikult tulev säilitada positiivsust, sest muidu on siin suht võimatu olla.
Ma oleks nagu säästurežiimil koguaeg. Olen vait ja ei emotsioonitse liiga palju, et säästa energiat ja ikka õhtuni vastu pidada. Eestis olen ma täiesti teistsugune. Ma muud ei teegi kui lollitan ja naeran. Siin ma sama nalja peale vaid muigan vaikselt. Enamasti. Vahel lähen ma lahti ja olen lõbus, kuni miski selle jälle ära rikub ja ma oma kookonisse tagasi tõmbun. Tegelikult ma ju teadsin, et see reis ei saa lihtne olema, ma lihtsalt arvasin, et mitte nii raske. Eriti vaimselt. Füüsiliselt on muidu täiesti söödav, va praegu, km-te kõrgusel. Aga hingeliselt... tahaks koguaeg nutta, but nobody likes a cry-baby.
Praegu käime ringi (üles-alla) mööda prehispanic linna Kuelap, põhimõtteliselt nagu muuseum, aga igavam, sest kõik kiviseinad on täpselt ühesugused, ilmselt oleks huvitavam, kui ma viitsiks proovida aru saada. Nüüd tahaks veel teada oma täpseid lennuaegu, et mitte lennukist maha jääda, it would suck hard, maksku kindlustus uus pilet kinni või mitte.



Kuelapi linn jm mäed.


PS, nende piltide peale, mis mu blogis on, saab klõpsata, ja siis nad lähevad hästi suureks.

Post-ruta

Üks mu sõber kirjutas facebooki nii armsa teksti, mis suurepäraselt annab edasi suurimaid nostalgiaid Rutalt, nii et jagame seda teiega : )

i'm blocked in a memory, i'm blocked in the past. images keep going through my mind. the moments that i lived are more and more vivid as i get closer to the future. i want to turn back the time, just to relive those moments, to see your smiles, hear your voices and watch your tears of joy. that first day, those last nights, from strangers to people who knew eachother, to friends and to brothers and sisters. the biggest family, the most united and probably the best that anyone could ever ask for. i just want to go back to that june 15th and start it all over, to wake up each day with the sound of the megaphone which we at first hated and now can't wake up without. i want to go back and do one of those interminable walks where there were always only 20 minutes left and where we would always find something new to talk about. i want to scream "viva la ruta" and sing "moza de ruta quetzal" and say "viva" anything but what iqs wanted us to scream. i want to say "12" again while trying to get the whole group in line for food and not get last. i want to do the pa pa pa pi ri pa and the sandia dance. i want to turn back time and relive each moment all over again as if it were my last.

i miss you all. RQ 11



Alina Radoi


PS. ma olen viimasel ajal niii laisk olnud, luban seda viga kiirelt parandada : )

Päev 11 ehk issandjumal, siia ma suren

25.juuni
Täna oli mägironimise päev. Valisin kõige aeglasema grupi, aga u. tunni pärast tundsin, et enam ei jaksa. Ja käia oli veel kilomeetreid. Nii et ma püüdsin grupil sabas püsida, kuni ühel hetkel ei saanud ma enam hingata. Sattusin paanikasse ja võtsin edaspidi rahulikumalt. Lõpuks pidin puhkama iga 10 sammu järel. Siis pani mu kõigevähemlemmik monitor mu selili, tõstis jalad üles ja püüdis mind rahustada. Ühel hetkel oli mu ümber hunnik pärismaalasi, kes kõik lehvitasid mulle tuult ja hõõrusid mingit rohtu nina alla, mis tõesti aitas. Sellel oli väga tugev lõhn. Siis andsin oma seljakoti ära ja hakkasime koos telgikaaslase Sandraga ülespoole rühkima. Ja kohale me lõpuks jõudsime! Kuulujuttude kohaselt oli teekond 10 km pikk ja enamus sellest ülesmäge. Natuke olen mures selle pärast, et mind filmiti, kui mul halb oli, nii et see läheb Ruta kodulehele ja ma ei saa ka sõnumit saata, et mul nüüd parem on, kuna mu helistamismasin (rahvusvaheliste sõnade vältimine) on teises kotis. Buag. Emm-iss on kindlasti mures. Õnneks ma vähemalt ütlesin otse kaamerasse, et mul on nüüd parem (hisp k, tõsi), nii et ehk on sellega hästi.
Täna on laupäev ja esmaspäeval saame esimesed kirjad kätte, wii! :D write me, bitches. Nüüd istume mäe otsas ja ootame, et pimedaks läheks (vist?), et tähti vaadata (pilved on taevas). Tegelikult tunnen ma end ikka veel suht halvastu, mu pea valutab, ehkki ma võtsin juba ibukat ja ma väsin hirmutavalt kiiresti. Külm on ka. Ma arvan, et mul võib kõrgusehaigus olla, me oleme ju siiski 3,1km kõrgusel, aga kõik üritavad mulle väita, et see on liiga madal. (Mul oli kõige tavalisem kõrgusehaigus hahaha ja keegi ei uskunud.) Ma tahan lihtsalt üleöö magada ja ma arvan, et siis olen harjunud selle kõrgusegaja ehk on ka enesetunne parem. Aga kui muud ei ole, siis ilusad vaated on siin küll.



Aga me ööbisime sellises kohas! Usute? You better, sest ainult tänu sellele vaatele olid mu villid seda väärt.



Kaks väsinud rubiat



Õhtusöögikoht! (muide, need lauad on vaid kiireimatele. Teised istusid maas, nagu tavaliselt)



Niimoodi veeti telke. See kott kaalub 32kg ja mahutab 4 telki (napilt ja lukke rebides)

Päev 10 ehk buss/magala

24.juuni
Täna on taas sõidupäev. 10-11 tundi!! Sleepy time, täna öösel oli uneaega vaid 5 tundi, nii et see kulub kenasti ära. Vihmamets. Küsisime ühelt peruukalt – on küll palju sitikaid. Ja sajab ka palju. Päris vastik. Aga ma ei ole kunagi vihmametsas käinud, see on kindlasti imeline!
Otsustasime matkale minna kõige aeglasema grupiga, sest sellega pidi olema aega ka pilte teha ja ei ole ülearu tormamist. Kui väga venib, saab ehk hiljem vahetada, eks näeb.
Hommikusöök oli RIKKALIK – šokolaadikooki sõime ja palju muud head. Mul käivad siin sellised isud – juba leppisime Annega kokku, et Hispaanias lähme vabal ajal esimese asjana Burger Kingi ja tellime suurimad eined mis neil on. Ja kui internetipunkti leian, saadan meiliga ka kogu oma nimekirja koju, mida ma saabudes süüa tahan saada. See on PIKK!! Ma tunnen nii paljudest asjadest puudust.



Tädi müüs tee ääres puuvilju ja friteeritud banaaniviile, mis olid soolaga üle raputatud. (<- good stuff!)



Kui koguaeg akna taga selline paisaje on, siis vist bussis väga ei maga.

Päev 9 ehk valmistugem....

23.juuni
Täna on taas üks kurvem päev, sest Eestis on ju üks „pisike“ pidu ja tahaks väga seal olla. Homme lahkume džunglisse ja ähvardatakse, et me ei näe 4 päeva oma suurt kotti ja ei saa normaalselt süüa. Wii, just what I needed. Täna hommikul saime aiavoolikudušši, nii et nüüd on olemine norm. Täna peaks vaba aega ka tulema, siis saab riideid pestud. Dušši ei saa enam 5 päeva.
Nii, tegime savitöid ja nüüd ootame oma aega pottery wheeli juures. Savitöödes tegime kõigepealt mingi plaadi mochede moodi ja pärast tegin veel ühe kaanega kausikese. Vahepeal sai ka Alinaga üksteisele savimaske tehtud ja Annet saviga taga aetud. Lõbus oli!
Saime ka teada, et magame vihmametsas... ÕUES! HELP! Putukad! 20cm läbimõõduga hüpik-ämblikud! Aga me kõnnime öösel ja magame päeval, mil on palju vähem putukaid, so it even makes sense a little (tegelt me ei kõndinud suht kordagi öösel).
Õh, mul on kõht ka tühi. Mida rohkem ma söön, seda rohkem tahan süüa. Üleeile ei söönud ma midagi ja ei olnud üldse näljane, aga täna oli meil SUUREPÄRANE hommikusöök – laia valikuga ja isegi teed sai! Ja nüüd ma tahan jälle süüa. Loodame, et meid toidetakse jälle hästi, would be niiice.
Meile anti poeskäiguaega! Ostsin jäätise (!), käekella (tuleb kasuks) ja paari kõrvakaid. Maksin dollarites ja sain raha tagasi solides, nii et nüüd on mul terve hunnik sole, mida ma ei tea, kas saab Eestis tagasi vahetada. Loodame parimat. Sest seda on suht peaaegu 30€. Aga tegelt on mul ju ka veel palju kingitusi kaasa osta, nii et ehk kulub midagi veel ära ka.
Hmh, pottery wheelini ma lõpuks ei jõudnudki, aeg lõppes otsa, aga never mind, et ma seda nii kaua teha olen tahtnud :(, ok, elan üle.
Vihmametsa tohime kaasa võtta vaid väikese seljakoti, aga sinna peab mahtuma MIERDA kui palju asju! See läheb niii raskeks. Matku on ka 3 raskusastmes – läbitakse sama tee, aga erineva kiirusega. Ma pole veel otsustanud, kas minna kõige aeglasema või keskmise grupiga. Täna siis mõtleme selle ka välja. Täna läheb ka teele viimane sõnum kodumaale, sest vihmametsas vist väga levi ei ole ja ei tahaks, et ta vees ära ka sureks (telefon).
Koju tahaks. Täpselt 4 nädalat veel. Ma tean, et ei tohiks nii mõelda, siin on SUUREPÄRANE. Mul on sõbrad, me käime lahedates kohtades. Aga ma igatsen nii kohutavalt. Õnneks on aeg hakanud järjest kiiremini minema. Nii et varsti-varsti olen kodus! Seni aga nautigem!



Tegime käsitööd mochede moodi




Mu kell

Päev 8 ehk here we go!

22.juuni

Hii, eilne päev oli tore. Pärastlõunal käis mingi click ja ma olin järsku hästi rõõmus ja julgesin palju hispaania keelt rääkida. Ja siis sellelt „sajandi suurimalt peolt“ tagasi tulles oli tänaval väike tantsupidu, mis oli ka päris tore. Siis täna hommikul pakkisime corriendolt (joostes) oma telgid kokku, siis ootasime veits, sõime ja hakkasime bussiga Lambayeque poole sõitma. Vaatasime ka ühte filmi – „Death at a Funeral“, see oli päris armas ja täis inglaste musta huumorit. Sarcasm :D Oreo küpsist jagati ka :D silmad läksid põlema selle peale kohe. Nii hiaaa...
Olemine on peale söömise lõpetamist palju-palju paremaks läinud, aga kui varsti poepeatust ei ole, siis ma olen sunnitud laagritoidule üle minema, which would be baaad. Väga paljud on siin toidust haigeks jäänud, aga imelikul kombel ei tehta selle vastu midagi, ei muudeta toitu, vaid antakse hommikusöögi kõrvale joogiks mingit pruunikat vedela kördi moodi ollust. Otsustasin julge olla ja proovida. Iga kord kui ma seda nüüd näen, hakkab mu okserefleks jälle tööle. See oli tõesti õudne.
Ma ei olnud ka ainus, kellel eile see click käis – sama oli ka Anne, Joe ja Racheliga, ilmselt on nädal see aeg, millal ära harjub. Ja ma ei tunne end enam ka nii kurvalt kui varem. I’ve passed the breaking point ja hakkan siinolekut tõesti nautima. Aga homme on jaanipäev ja siis tahaks küll Sauel olla ja pidutseda. Diskooo :D Ja siis tulevad veel Kadri sünnipäev, laulupidu, minu sünna... ja siis lähengi koju juba : )
Ma murdsin oma vannet ja sõin lõuna ajal, sest toit nägi niiiii hea välja. Oli ka hea. Võtsin igaks juhuks kohe rohtu ka , nii et praegu on hästi. Ja ma sain süüa :D. Me ööbime väga normaalses kohas – muuseumis. Aga tingimused on head – suur ja normaalne tualett ja vähe liiva. Küll aga jõudsime sääsepiirkonda – otsigem Autan välja , sest siin on neid palllju.
Hispaaniasse minekut ootame väga – normaalsed dušitingimused, toidud... Meelitab väga. 9 päeva!




Ööbisime selles muuseumis




See vaimustav muuseumitoit. Koosneb söödamaisi-peedisalatist, kalast mögina ja juustuga, riisist, ja mingist jupist kanast. Aa, tükk tomatit oli ka.

Päev 7 ehk mu päevikus pole sõnagi selle kohta, mida me tol päeval tegime, aga ma mäletan, et see päev lõppes rõõmsalt

Eile hakkas sellest suurepärasest toidust mul nii halb, et lasin end õhtusöögi ja viimase representationita telki talutada. Kahju oli sellest jumalate asjast ilma jääda, aga tahtsin lihtsalt külili olla ja oiata, nii et see jäi ära. See andis ka aega üksiolekuks, nii et niipea kui kõik olid sööma läinud, läksid kraanid valla. Ma ei pidanud isegi ette kujutama Tallinna Lennujaama ega midagi, lihtsalt mõttest „ok, nüüd võib.“ piisas. Otsustasin ka edaspidi laagritoitu mitte süüa; kui mul sellest iga kord halb hakkab, siis milleks ise oma süsteemi rikkuda ja siis peotäite kaupa rohtusid süüa? Nüüd siis niipea kui mõnda poodi näen, ostan hunniku pakitud küpsiseid jms millega järgmised 10 päeva üle elada. Will be hard, aga ehk saab hakkama. Ja kui ma juba surema hakkan, eks siis saab kanavõileibade peale tagasi minna. Tahaks kodus kukeseenekastet ja värsket salatit süüa. Täpselt 30 päeva selleni. Kuu! Tegelikult ei ole ma siin veel nädalatki olnud, nii et tuleb varuda kannatust, ma harjun sellega ära. Hispaanias on meil ka normaalsed dušitingimused (nii et ilmselt ka tualetid!), nii et siitpeale saab ainult paremaks minna, olgem positiivsed.
Vähemalt on meil järgmiseks bussireisiks šokolaadi, natuke küpsiseid ja krõpsu. Heh :D Eile sai poes käidud muuseumis ja otsustasime need asjad tänaseks säästa.
Koduigatsus on küll hiiglaslik, aga ma loodan-loodan-loodan, et kui natuke aega mööda läheb, hakkab parem. Mingi hetk peab ju sellega ära harjuma ?! Ja pealegi ma juba tunnen, kuidas aeg hakkab kiiremini minema ja see on ainult hea. Ja kui ma veel mingi hetk koju ka helistada saan.... Ma ei teagi, kas see teeks asja hullemaks või paremaks. Igal juhul ma arvan, et ma suht ainult nutan sinna telefoni sisse. Meilid kätte saada oleks ka armas.



Mulle meeldis see joonistus. Osa näitusest.

Päev 6 ehk KÕRINI KANAVÕILEIBADEST!

Naljakas on kaotada igasugune ajaarvamine nii nädalapäevade kui kellaaegade suhtes. Põhiliselt on aeg jagatud kaheks – kohustuslik ja uneaeg. Me avastasime juba ka korraldusmeeskonna vandenõu – väsitada meid nii ära, et me kukuks kohe ära kui võimalus antakse, mitte ei hulguks öösel laagris ringi. Kui sinna lisada veel pidev “maolenkõvakuikivijaeihooliomakoduigatsusest” ja pidev energiline grupilaulmine ja kontsentreerumine hispaania keele mõistmisele ja rääkimisele, saate kokku ühe väga väsinud Kätu, kes magab varsti püstijalu ka. Tegelt ka, 3cm-ne madrats pole kunagi nii mugav tundunud.
Söömisega on nii, et võileibu ei taha ma vist pärast seda reisi NÄHAGI – iga päev sööme hommikusöögiks võileiba, vahel ka lõunaks. Väga ei anna kurgust alla suruda neid enam. Aga sellest pole väga lugu, sest isu niikuinii ei ole. Kõht lihtsalt ei ole tühi enamus aega ja kui ka on, siis saab selle kiirelt täis banaaniga, mi s oli mõeldud vaid väikeseks postreks.
Tegelikult tahaks lihtsalt ühte pikka telgis unelemise päeva, aga kui meil ka vaba aega tuleb (28.juuni), siis sel ajal ei saa ju magada, vaid tuleks suveniire šopata ja leida mõni internetipunkt või avalik telefon.
Heh, lausa naljakas, kuidas tujud nii kähku muutuvad. Meil oli väga mõnus lõuna, me saime natuke raha raisata ja nüüd ma olen nii rõõmus nagu ma pole varem rutal olnud. Inca Kola’t saime ka!!! Deem, I feel good : D Nüüd on meil konverents kesteabmille kohta ja ma olen suht viimases reas, päike paistab ja mingil hetkel hakkame Annega ilmselt šokolaadi sööma. Kohtasin ka austerlast, kes lubas mul end Matthew’ks kutsuda, mi s oli temast armas, sest see pole just tema nimi.
Nimekiri headest ja halbadest asjadest Peruus:

Hea:
INCA KOLA!
ILM (paras, ca 20 kraadi)
pikad bussireisid

Halb:
ämblikud
uhhuu-linnud
saastatud vesi
võileivad ja vähe puuvilju
Niiskus

Täna hommikul vahetasime ka särgid Sergioga, nii et mul on nüüd S-suurus särgid! Wii!!! See on suht suurepärane, sest need on parajad mulle. Saime ka päris armsad fliisjakid, mida ma ilmselt hakkan ka pärast kandma, see sobib normaalselt. Pärast korralikku pesu. Kõik asjad on ka niisked. See on kohutavalt vastik, midagi kuiva pole selga panna. Pärast rannas ööbimist on kõik veel liivane ka, jei. Ma hakkan ka ämblikega juba ära harjuma. Ok, suurtega mitte, kuid pisikesi suudan juba päris vapralt tappa. Samas huvitav, neid tuleks nagu kogu aeg juurde, ehkki me hoiame telki kinni. Hoiame ju? Loodame vähemalt, et nii suuri enam meie telki ei satu kui see, kelle me esimesest campamentost ära tulles leidsime.
Edukatiivsest küljest on Peruus huvitav see, et kui meil on suguharude väljakaeved enamasto ajast bC, siis siin on päris palju ka AD, ehk pärast Kristust. See näitab päris hästi, kui kaua need suguharud siin oma traditsioonidega vastu pidasid. Praegugi oleme mingite hiiglaslike väljakaevete juures. See on päris hästi säilinud.



Inca Kola - bebida de Perù



Gruupo Uuno hüppel



Kui kohe VÄGA igav hakkab



Meie kallis giid, kellel oli alati kiire

Päev 5 ehk esimene šokolaadilaks

Täna on bussisõidupäev. Ärkasime 6 paiku-ish, pakkisime asjad kokku ja asusime teele. Telke pakkides leidsime 2 ämblikku. Üks oli nii pisike, et ma sain hakkama, aga teine oli umbes 4 cm diameetriga. Selle peale LENDASIME telgikaaslasega telgist välja ja kutsusime oma monitori, kes mõlemad väga kangelaslikult maha tappis.
Sõitsime laagrist välja ja siin me nüüd oleme – bussisõit on tegelt väga mõnus. Oli ka üks ajalooline hetk – lõunapausi ajal saime sõbrannaga kumbki 1,5 ŠOKOLAADIKÜPSIST! See oli väga eriline hetk. Siin tunneb tõesti sellistest asjadest rõõmu.




Bussireis möödus nii (Titanic, Mamma Mia, Vivaldi jm hitid)



Vat mis saab pärast küpsisesöömist!



Moche kuradite tants (selle juurde käis häälitsus PRRRRRR!!!!)